|
Helistasime nädala eest ilusalongi ja uurisime, kas ripsmepikendusi pannakse. Rannapiirkonnas ei ole seda teenust leidnud. Helistasime Panjimi. Panen aga liimi ei ole. No ok, kuid, millal liim tuleb? Järgmisel nädalal. Helistasime siis uuesti ja sain aja tänaseks. Läheme kohale, tunnike ootamist. Nii palju sagimist ja nii avalik kõik, et tahaks esmalt plehku pista. Ruum on rahvast täis.
Kui üks midagi teeb, siis teised assisteerivad nagu opil või lihtsalt räägivad, vaatavad, kommenteerivad. Suur suhtlemine ja jagamine käib. Harjumatu, kuid siin on see tavaline. Istun tooli, hirmkülma veega loputatud rätikuga tehakse mul silmad puhtaks ja läheb töö tegemiseks. Abiline noormees seisab kandikuga, kus on liim, teine ulatab ripsmeid ka naisterahvas pintsetiga askeldab mu silmade kallal. Kuidagi valus liim on. Kui ripsmed pandud... ma ei hakka rääkima, kuidas uksest tulid ja läksid tuttavad, kellega kõigiga mind teenindav töötaja suhtles jne... Ripsmed valmis, hakkas ta kulmudega midagi tegema. Appike! Niidiga, nagu siin kombeks. Korrigeeris ja puhastas ja kitkus ja lõikas. Ma selline loomulik, ei armasta eriti midagi kuskil korrigeerida, kuid silmi ka ei julge lahti teha - kõik kokku kleebitud... Kui siis teenindaja abiga silmad lahtikitkusime, selgus, et kulmud päris ok, kuid ripsmed on kuidagi liiga rasked ja liim lausa näha. Leppisime kokku, et helistan, kui miski mure. Mure tekkis, kui kodus asja lähemalt vaatasin. Küllap kasutas neiu superatakki vms ja tulemuseks olid teinteteise külge liimitud ühes tükis nuku ripsmed. Kell 2.45 lõpetasin töö ja ronisin voodisse koos ööklubi Virgin tümpsuga. Jube. Ilusaid jõule!
|
|
Viimati uuendatud 30. detsember 2010 |
