Elu on liiga lühike, et pidada valet ametit!

Vastikusega tõusen hommikul üles. Jälk on see plärisev äratus, tahaks mobiili põrandale visata ja julmalt laiaks litsuda, kuid ei... asjad vajavad ajamist, tööd tegemist... Rooman voodist välja, kusen, pesen, ajan riide ja loivan tööle. Pingutan naeratuse näole kui mu tüütud töökaaslased minust mööduvad, püüan vaikselt hiilida oma töökohale nii, et ei peaks jumala pärast kellegagi suhtlema... Varsti saab lõunale... ja siis veel mõni tund ja siis põgenen koju. Nii kiiresti kui saan. Isegi toidupoest ei lähe läbi! Ja niimoodi aastaid...