Vahel on rannas vaikne ja eriti midagi ei toimu, vahel aga ei taha lahkuda, lebotad päikesevarju all, räägid sõpradega juttu ja jälgid, mis toimub.

Rannatee peal avastasin mangopuu otsas mesilase pesa. Tegin pilti.

Olin rannas Sveitsis elava austria naise Sabrina ja Saksa proua Helgadiga. Kujutate ette! Ta saab 70, on super heas vormis, õnnelikult lahutatud viimased aastad, oli 50, kui lahutas oma 25aastat kestnud abielu. Ütles, et nüüd ei pea ta tegema mingeid kompromisse, võib süüa kasvõi voodis, lakkida küüsi magamistoas ja keegi ei krimpsuta atsetooni lõhna peale nina... eelmisel aastal rändas Indias üle 8000 km rongidega... Goas talvitub juba 10s aasta...

Istusime ja lobisesime.

Huvitavad juhtumised Goas

Kuulsin enese lugudele lisaks nii palju lahedaid Goa juhtumisi, et hakkasin neid uue raamatu tarbeks koguma. Kui ka Sinul on mõni lahe Goa kogemus, pane aga teele - mis, kus ja millal juhtus, mida õppisid, kas soovid enda täisnime ja elukoha linna avaldada (näiteks Piret Ploom Pärnust) või ei.

Lisa ka fotosid sellest sündmusest, kui on.

Raamatu sooviks välja anda 2012 sügisel. Vot selline plaan...

Kuke ost - unetud ööd

Näide toredast loost, mis kindlasti oma koha selles uues raamatus leiab.

2009 november. Sabrina elab imearmsas majakeses Calangute-Candolim Road on paralleelne selle tänavaga, kus on vaikne ja mõnus elada ja mis on põhitänavast 10 min jalutamistee ja rannast 20 min jalutustee kaugusel.

Sabrina oli taas Sveitsist Goasse talvituma saabunud. Esimene öö. Kell 2.30 kireb naabri kukk. Kell 3.00 kireb naabri kukk uuesti. Kell 4.00 - 6.00 kireb naabri kukk vahet pidamata, kuni koerad haukuma hakkavad. Nii kaks ööd järjest. Kusjuures see olevat olnud koleda kähiseva häälega kukk...

Sabrina magada ei saa. Kolmas õhtu läks Sabrina pidzaama väel, põsed magamatusest lohkus ja silmad paistes, naabrite ukse taha ja koputas. Goalasest perenaine tuli ukse peale. Sabrina selgitas viisakalt ja põhjalikult olukorda. Kui ta oli lõpetanud, ütles naine: "No English" ja kutsus toast oma poja.

Sabrina kordas, nüüd aga mitte enam nii innukalt ja poeg ütles, vaat, et meid ka see kukk segab, kuid kui ma töölt tulen, siis on juba pime ja kukk katusel ning mina teda sealt kätte ei saa. Sabrina küsis, kas ta võiks kuke ära osta ja palju kukk maksab. Poeg ütles, et peab mõtlema.

No läks siis Sabrina koju... kordus sama.

Järgmisel päeval läks Sabrina kingitusega naabrinaise juurde. Tal oli oma hea tahte avaldamiseks kaasas suur plastikust pesukorv, seepi, küpsiseid jms ning lisaks veel 500 ruupiat.

Ülejärgmisel päeval tuli naabrimees ja ütles, et kukk maksab 1500 ruupiat... No maksis siis Sabrina lisaks kallitele kingitustele ja 500le ruupiale lisaks 1500 ruupiat, võttis kuke ja andis selle peatänaval esimesele farmerile...

Arukas, kas pole - umbes 30 euro eest sai ta ööseti magada. Kuigi politsei levitab siin loosungeid, et helista numbril 100, me oleme Goa politsei, kas saame teid aidata (May we help you?), ei ole mõtet nende abile eriti loota.

Rannaelu

Rannaelust edasi, siis poisid käisid maasikaid pakkumas - pisike karp paha kvaliteediga maasikaid 100 ruupiat karp, siis tuli kerjusnaine üks laps süles, teine, pisike poiss ronis paar korda läbi metall rõnga ja küsis kausi sisse raha. Kutsusin ema ja ütlesin, et annan ainult emale. Poisile olid koledad vuntsid maalitud. Kuidagi hale oli see mäng ja tegelikult ei tohiks sellist kerjamist toetada...

Kui kerjusnaine oli lahkunud, siis käisime ujumas.

Tagasi ujumast, võtsime taas vaatleja positsiooni. Kaugemalt tuli imelikult riides mees - ülakeha paljas, maastikuülikonna rohelaigulised püksid jalas, peas indiaanlase kombel sulgedest kroon... käes oli tal golfikepp ja tema ümber oli hulk koeri. Ta seisatas laeva juures ja hakkas mingeid harjutusi tegema.

Indiaanlane võimles pikalt... Seejärel märkasime punastes rõivastes Shiri Sai Baba pilti kandvat onu. Kergendasin kukrut, sest soovisin foto teha. Mille jaoks ta raha kogus ja küsis, jummal seda teab.

Vahepeat tuli vette hullama hulk india noorukeid ja nagu arvata oli, tuli kohale ka vetelpääste, kes poisid veest välja kaldale kamandas. Nimelt teevad nad minu jälgimist järgi alati nii, sest enamasti indialased ujuda ei oska...

Meid ei keela keegi... Küllap ei ole neil kahju, kui mõni valge ära upub. Tiibeti turul tuttav müüja tunnistas, et valgetel ei ole raha. Goa on nüüd pigem siseturismi üle õnnelik, sest indialased on rikkad, tulevad Goasse ja tarbivad palju, maksavad ka korralikku tippi...

Rannapäev lõpes vestlusega rätimüüjaga, kes kurtis, et business ei lähe. Ostku ma 200 ruupia eest endale rätik. Ütlesin, et 50 eest ostan, kuid 200 on minu jaoks liiga palju. Diil jäi katki :)

Huvitavat ja harivat lisalugemist leiad kogemuslikust reisi- ja käsiraamatust: "14 päeva Goas"