Leht on täiendamisel! Kõik täiendused ja temaatilised fotod on teretulnud meilile: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud

Wittenhofi suvemõis asub Tallinnas, Hipodroomi ristmikul aadressil Endla 77.

Majal on vanust üle 335. aasta ja ta on vähestest õnnelikest suvemõisadest, mis sõja ja lammutamised Lillekülas üle elas. Ajaloolane Jaak Juske kirjutab blogis "Tallinna suvemõisade kadunud maailm": "Kuna suur osa vanadest suvemõisatest polnud kaitse all, lammutati enamike hooned nõukogude ajal. Seejuures pole paljudest neist säilinud ühtegi kujutist, rääkimata mõõdistamisest ja kirjeldamisest."

Vabandan ette, et infot kogudes ei osanud otsustada, millise kujuga nimesid kirjutada - erinevates ajalugu meenutavates allikates, on erinevad nimetused. Ka Wittenhof on osades kohtades ühe f-tähega lõpust ja teistes kahe f-tähega.

2014 aasta juulikuu Kristiine linnalehes väidab ajaloolane Josef Kats, et Endla tänav ilmus linna kaardile alles 1923. aasta jaanuaris. Selles tekstis kasutatud nimed ja nimetused erinevad tugevasti mujal kasutatud nimetustest. Antud artiklis on need lisatud sulgudes teistest allikatest leitud nimetuste järele. Lehest võib Endla tänava kohta lugeda: "Tänava ümbernimetamise põhjus eestistamise kampaania raames on ilmselge: senine nimetus Wittenhofi ja tsaariaegsetes dokumentides leiduv Wittengofskaja kõlasid liigagi saksapäraselt. Teist nime poleks see tänav võinud saadagi, kuna viis Wittenhofi mõisa."

Wittenhofi suvemõis pärineb väidetavalt 17. sajandist.

Maja osas on 2006 aasta juunikuu Kristiine linnalehe Kristiine suvemõisade artiklite sarjas väide, et maja on mujalt kohale toodud.

"Tänapäeval ei ole endiste Tallinna suvemõisade olukord kiita. Enamus neist on jäädavalt hävinenud," kirjutab mõisade ajaloo uurija Alo Särg raamatus "Tallinna mõisad ja mõisnikud".

Kui näiteks Seewaldi suvemõis on õnnelik, sest suures osas on säilinud tänapäevani nii hoonestus kui ka haljastus, siis Wittenhofi mõis on üks suvemõisadest, millest on tänaseks säilinud vaid mõningane hoonestus ja ainult mõni puu mõisa haljastusest.

Loosi lähevad Tallinna linnamüüridest väljaspoole jäävad maad

1643. aasta 1. märtsil, kui ligi sajandi kestnud sõdade aeg mõneks ajaks läbi sai, otsustas Tallinna raad mõõdistada linnale kuulunud maa väljaspool linnamüüre ning jagada osa sellest raeliikmetele. Omanikud ei tohtinud maad edasi müüa neile, kes ei ole linnakodanikud. Sealjuures oli rael eelisostuõigus, krundi omanik pidi maksma linnale 100 taalrit ja ümbritsema oma krundi piirikraavidega.

1653 saavutati lõpuks krundipiiride kokkulepped kindralkuberner Erik Oxiensterna vahendusel. 1653 lõpus kinnitati leping Rootsi kuninganna Kristiina (Kristina, Christine) poolt.

1653-1656 jaotati rae käsul kruntideks Kristiine heinamaa (Cristinetal). Välja mõõdeti 46 maatükki, millest osad kingiti loosi valikul raeliikmetele ja osad müüdi.

Valdavalt kasutati krunte heinamaadena, osaliselt ka iluaedade ja elamumaadena.

1656 krunditi ka tollane Haapsalu maantee (praegune Paldiski mnt) ja maad jaotati loosi teel raeliikmete vahel.

1688 Samuel Waxelbergi poolt koostatud linnaplaanile on kantud 23 nimelist majapidamist, millest 15 asus Kristiine Heinamaal. Enamustesse neist kohtadest tekkisid hiljem suvemõisad.

Suvemõisade sünd ja kujunemine

Enne, kui suvemõisad jõudsid lõplikult välja kujuneda, puhkes Põhjasõda, mis hävitas nende järjepidevuse pikaks perioodiks.

1770 käskis kuberner Diedrich Friedrich Patkul Vene vägede Tallinnale lähenedes hävitada linnalähedased majapidamised. Esiotsa põletati Kristiine heinamaal paiknenud elamised, sest just sealtpoolt kardeti rünnakut linnale. Sõja-aastad hävitasid ka suvemõisade pargipuud, mis lihtsalt raiuti kütteks.

1720-ndatel peale Põhjasõda ehitati suvemõisad uuesti üles. Mitmes suvemõisas rajati kaunid pargid, kasutades kaskaadide ja tiigikeste jaoks ära sealseid allikaid ja ojakesi. Hiljem olevat neist välja arendatud kunstlikud kalatiigid - näiteks Löwenruh's.

Mitmes suvemõisas tegeleti põllundusega - näiteks Blankhenthalis kartuli sordiaretusega.

17. sajandil oli Wittenhofi mõisa nimeks omaniku järgi Meuslershof (Meislerhof).

1737 ostis selle kaupmeeste Suurgildi liige, Revali bürgermeister Jürgen Witte, kaupmees Johann Witte poeg, kes jõudis juhtida ka linnavalitsust. Suvemõis sai nimeks Wittenhof. 

18 sajandil oli suvemõisal oma mõisapark, tiik ja mitmed kanalid.

Wittenhofi suvemõis oli tuntuim lõbustusasutuse laadis kohaldatud suvemõis, kuhu ehitati 18. sajandil "Cap de bonne Esperence" (tõlkes "Hea lootuse neem") nimeline restoran

18. sajandi alguses ostis suvemõisa Bernhard Johann Meyer (Meier) ja nimetas mõisa nimega Meyershof (Meiersdorf).

Vastavalt 18. sajandi nõudlusele keskendusid osad suvemõisad seltskondlikele kooskäimistele ja neist said lõbustusasutused.

18.-19. sajandil läksid aga moodi tänaste SPAde eelkäiad, kus pakuti erinevaid veemõnusid. Mitmed lõbustusasutused, sh ka Wittenhof ja Löwenruh, orienteerusid kiiresti ümber.

1812 ostis suvemõisa ratsaväes teeninud alampolkovnik N. Nejeloff (Nejelev) ja tema omanduses sai Wittenfofi suvemõisast kümblusasutus, mille juurde kuulus restoran. Muuhulgas oli neis võimalik võtta ravi eesmärgil kuumi ja külmi merevanne, milleks kasutati kuulsat kõrge rauasisaldusega tervistavat vett. Eriti populaarseks olid need asutused muutunud peale sõdu Napoleoniga.

2014 aasta juulikuu Kristiine linnalehest saab ajaloolase Josef Kats vahendusel teada värvikamaid fakte Wittenhofi suvemõisa ajaloost:

"Kohalikele mõjus ligitõmbavalt lõbustusasutuse n.ö demokraatlik iseloom: kui linnalähedase Löwenruh mõisa supelmajad ja tantsusalong olid populaarsed aadlike ja ohvitseride seas, siis Wittenhofis käis keskklass. Sihtauditooriumi – käsitööliste ja sellide – maitsele vastavad olid ka siinsed lõbustused: kui Löwenruh’sse tuli etendusi andma teatritrupp, siis Wittenhofis esinesid mustkunstnikud ja jõumehed. Kuid kõige enam meelitasid vahva husaaripolkovniku asutatud restoranis külastajaid ligi ilmselt hoopis keegel ja lasketiir. Muide, trahteris ka tantsiti – võimalik, et mitte ülemäära rafineeritult, kuid igal juhul sütitavalt."

1842 ostis suvemõisa Tallinna apteeker E.A.Bienert (Binnert)

Eesti Apteekrite Liidu ajakirjast võib lugeda:

"1804. a maikuus tuli Saksamaalt Tallinna Raeapteeki tööle Ernst August Bienert, kes arvatakse olevat osav ärimees ja hea apteeker, sest ta jõukus kasvas silmanähtavalt. Oskusest tõsta oma populaarsust kõneleb tõik, et ta andis kuni 1836. aastani tasuta ravimeid nende 25 inimese arstimiseks, kes said vigastada Oleviste kiriku taastamistöödel. Apteegi sissetulekud kasvasid üsna kiiresti ja peagi võis E. A. Bienert omale osta Wittenhofi suvemõisa koos samas asuva lõbustuspaiga ning vesiravilaga."

Ajaloolase Josef Katsi andmeil püüdis apteeker asutuse endist mainet hoida, kuid paraku erilise eduta – uueks suvise elu keskuseks sai Jekaterinenthal-Kadriorg. Lehtlad ja paviljonid, mis olid kunagi restoranikülastajate hulgas populaarsed, lagunesid ja muutusid kõlbmatuks.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses kasvas Tallinn väga hoogsalt. Sel ajal hakati mitmete suvemõisade krunte tükeldama ja ehituskruntidena linnaelanikele müüma.

Ühena esimestest tükeldati Luisenthali, millest on tänaseks säilinud vaid Luise tänava nimi, veidi hiljem tükeldati Wittenhofi suvemõis.

1904 ostsis kinnisvara tollane tuntud kinnisvaraärimees Albert Koba, tükeldas mõisamaad ja müüs maha (tänased Keemia, Mehhaanika, Mineraali, Metalli ja Välja tänav).

Järk-järgult läks nii pea kõikide suvemõisadega.

Seda perioodi, kui algas senise Kristiine heinamaa hoonestamine, peetakse ka Lilleküla kujunemise alguseks.

FB grupist "Tallinn enne ja nüüd" võib lugeda: "Suvemõisa lähedusse kerkisid erinevad tööstusettevõtted - 1913 aastal rajati sinna Pumpjansky ja Levini valutöökoda, veidi hiljem naha- ja saapavabrik Eestimaa.

21. sajandi alguses oli aladel aga väheste tootmisettevõtetena veel Polaria jalatsitööstus.

Tänaseks on mõisapark ja enamus hoonestusest hävinenud. Viimase suurema tööstusettevõttena toimetas suvemõisa taga naha- ja jalatsitootmiskoondis Kommunaar, kes lõpetas tegevuse pärast Eesti taasiseseisvumist."

"Tööstusettevõtted, mis hakkasid endiste suvemõisate rajoonis kerkima kui seened pärast vihma, neelasid endise Wittenhoffi praktiliselt alla: seda, et mõisa peahoone alles jäi, võib pidada suureks vedamiseks.", kirjutab Kristiine lehes Josef Kats.

Kui kauaks seda vedamist on, seda ei tea

Kui vaadata selle suvemõisa ajalugu, mis peaks ulatuma ajaliselt ka 16. sajandisse (hetkel asja uuritakse), siis on see maja väärt säilitamist ja ausse tõstmist. Tolleaegsed ehitised on vastupidavad ja imelise hingega - neid peab kaitsma, säilitama ja au sees hoidma.  

Säilinud Wittenhofi suvemõisa peahoone (Endla 77) on sel kaardil Wittenhofi nime peal ja Seewaldi nime all - see naljaka nurgelise kujuga maja, mille ümber on roheala, paremalt läheb õue peale tee.

Kogu Kristiine tolleaegset kaarti saab vaadata siin:

Kristiine piirkonna saksaaegne kaart dateeringuga 1980-1982

Nõukogude ja vabrikute aja viimaseks omanikuks oli Wittenhofi suvemõisal Kommunaar. Sel ajal kohaldati suvemõisa hoone kortermajaks ja sinna paigutati elama Kommunaari töötajad.

Kui Eesti sai tagasi iseseisvuse ja toimusid erastamised, oli maja agselt kollase joone all ja mõeldud lammutamiseks. Hiljem linn lammutamise ideest loobus ja majaelanikud said oma korterid ära erastada. Majas oli 9 korterit, millest tänapäeval on liitmiste teel saanud 5 korterit. Majal on 4 välisust ja aed. Igal elanikul on aias parkimisvõimalus ja kuur. Majas tegutseb korteriühistu Endla 77 KÜ.

Petlik räbaldunud välisilme

On teada, et kes teavad, ei räägi, kes räägivad, ei tea, kes on rikkad, näevad välja vaesed, kes vased uhkeldavad välispidise uhkusega... Wittenhofi suvemõis on üks ehe näide sellest - see rikas, tark, elukogenud uhke hoone on juba palju aastaid seisnud ristmikul kulunud ja räbaldanud kuuega... Paljud maaklerid on aastate jooksul näinud kohas potentsiaali ja teinud majaelanikele pakkumisi maja võileivahinna eest ära osta. Kuid majaelanikud teavad oma maja väärtust. Nende kodud on imekenad ja elukeskkond nauditav. On ju vaid üle tee astudes Stroomi mets, 15 minutit läbi metsa jalutada ja juba oled Stroomi rannas, teisele poole 15 minutit kõndida ja oled kesklinnas. Siin on kõik olulised infrastruktuurid.

Pidev lammutamisoht algselt Paldiski mnt Hipodroomi ristmiku lainedamise ootuses, seejärel Mustamäe tee 3 ja 3a arendusprojektiga seoses, on olnud maja välisilme uuendamise takistuseks. Maja ümber on kaunis iluaed.

Mõisamaja tänased elanikud on oma elukohaga väga rahul, sest palju näinud ja kogenud tugevatest palkidest mõisamaja hingab koos elanikega. Hoolimata maja asukohast, millest tänaseks on saanud liiklussõlm, on majas vaikne. Wittenhoffi suvemõis oma aiaga on nagu väikene oaas keset suurt linna.

Uued tuuled

Lõik FB grupist "Tallinn enne ja nüüd": "2015 algas taas muutuste aeg. Senine Mustamäe tee 3 hoone, kus pikalt asus Juku mänguasjapood, lammutati. 2017 aasta lõpuks valmib Polaria Kinnisvara alale 14-korruseline kõrghoone, mille peamiseks rentnikuks saab Telia Eesti AS."

Maja kõrvale kerkib parkimishoone ja 14.korruseline korterelamu. Kunagise uhke Wittenhofi suvemõisa peahoone saatus on teadmata. Seisuga 5. juuli 2016 on Telia maja 10ne korruse võrra kerkinud ning Mega plaadituru ja Mahemarketi asemel haigutab suur ja sügav vundamendiauk parkimismaja tarbeks.

Viited:

• Kristiine piirkonna saksaaegne kaart dateeringuga 1980-1982
• Eesti Apteekrite Liidu ajakiri
• 2014 aasta juulikuu Kristiine linnaleht
• 2006 aasta juunikuu Kristiine linnaleht
• FB grupp "Tallinn enne ja nüüd"
• "Tallinna mõisad ja mõisnikud", Ago Särg
• "Tallinna suvemõisade kadunud maailm", Jaak Juske blogi

• vt ka "Lilleküla ajalugu kuni 1940. aastani", ROBERT NERMAN
• vt ka  "Lilleküla ajalugu 1940 –1991" ROBERT NERMAN