Taas kord 17. mai ja Norra iseseisvuspäev. Seekord aga igati uhke - 200.s aastapäev! Isegi ilmataat sai asja tõsidusest aru ja saatis meile terveks päevaks imelise päikesepaiste. Õhtul oli taas külm ja tuuline. Käisime mere ääres ja ei tahtnud seal kuidagi olla imelistest vaadetest hoolimata.

Norra sõpradele saatsime temaatilise õnnitluse: Gratulerer med dagen!

Linn on eriliselt uhkelt kaunistatud. Toimuvad mitmed kontsertid.

Veel õitsevad tuhanded tulbid ja õide on puhkenud lõhnavad sirelid... oeh... nagu paradiis!

Fotosid 17.st maist lisan, kui aega saan...

Aga hommik! Jah. 17. mai hommikul tõusin varakult. Küpsetasin Eestist kaasatoodud lehttaignast groissante, katsin kenasti laua ja äratasin mehed üles. Sõime, jõime, lobisesime ja siis tegin ruttu salati valmis. Ragnhild ja Janne (noormehe nimi) kutsusid enda juurde külla pühade hommikusöögile. Mõned inimesed olid veel kutsutud. Küsisin eelmisel päeval, et mis kaasa võiks võtta ja vastus oli - salat ja jook, mida ise joome.

Olin ikka päris segaduses, et salat... milline siis? Kas kartuli, riisi või makaroni salat? Üldjuhul on meil kodus hommikusöögi juures ikka värsket - kas tomati või kurgiviilud näiteks, kuid värsket salatit me hommikul küll ei söö... Helistasin Marele, kes hotellis töötab ja peaks juba norra maitsemeelega sinasõber olema.

Mina: "Kuule, Mare. Aita. Vaja homme külla minna. Öeldi, et salati peaksin kaasa võtma. Mis arvad, millise?"

Mare: "No tavalise, rohelise."

Mina: "Hommikul? Äkki ikka miski kartulisalati või makaroni oma, no sellise, mida karpides mitmenädalase säilivustähtajaga Kiwis ja muudes toidupoodides müüakse?"

Mare: "Ei, mina arvan, et peeti silmas rohelist salatit... või..."

Mõeldud, tehtud. Kodus oli tomatit, kurki, avokaadot, paprikat, suvikõrvitsat, rõdul peterselli. Kõik karpi, õli, sool ja pipar ka... Valmis. Päris hea tuli. Veel parem oli aga külas kogeda, et olin tänu Mare abile ikka selle õige salatiga läinud.

Kui kohale jõudsime oli laud juba osaliselt kaetud. Janne tervitas meid ja palus mul magamistuppa Rahnhildile appi minna. Läksin.

"Oi, kui raske bunad (loe: büünad) on!"

"Saab veel raskem olema, kui hõbeda ka külge panen," vastab Ragnhild, kellele rahvariide pihikseelikut selga aitan. Peame olema ettevaatlikud, et pluus kortsu ei läheks. Õnneks läks seekord hästi. Edasi selgitas Ragnhild, kuhu ja millised hõbeehted käivad. Aitasin need talle külge riputada. Üksi oleks seda päris raske teha, sest kõik asjad käisid miski erilisel moel...

Daniel aitas Jannel lipsusõlme teha. Janne vihkab seda nikerdamist ja igal aastal peab ikka ja jälle youtube abi kasutama, et sõlm valmis nikerdada...

Tulid ka teised külalised - alguses 2 neiut, hiljem 1 paar. Kõik tõid lauale midagi lisaks - kodus küpsetatud karaskit ja rundstykkerid (kuklid), hirmhea majoneesi moodi munakaste küüslauguga, omlett, lõhe, singid, juustud, kala... laud oli uhke. Kõik võtsid midagi taldrikule, et enesele meisterdada smørbrød - võiks ju tõlkida lihtsalt võileib, eks? Nii nagu Soomeski, nii on meil brødshive leivaviil ilma igasugu kraamita, Norras aga on selline nimetus juba leivaviilul, millel on peal näiteks või ja sink või juust. Kui aga see võileib (olgem täpsemad, ikka sai), on uhkema kattega st seal on veel salatit ja näiteks omletti lisaks ning see on kaunistatud, siis on tegemist siin smørbrødiga - otse tõlkes - võileivaga...

Mehed avasid šampused, lõime klaasid kokku, soovisime häid pühi ja istusime mõnusalt rõdul, nautisime seltskonda. Rääkisime igasugustel teemadel ja palju nalja tegi see, et Lina tahtis kindlasti kuningale lehvitama minna. See olevat nii oluline tegevus juba lapsepõlvest. Ragnhild rääkis seda, kuidas ta aasta ei suitsetanud (snusi ehk põsktubakat) ei kasutanud, kuid eelmisel aastal 17. mail, kui kõik on lubatud ja see teadmine lapsest sisse juurdunud, hakkas ta jälle tubakat kasutama... See on ju päev, kus lapsed võivad lisaks tradistioonilisele keedetud pølsele (pikale vorstile e viinerile) ja lompele (õhukesele kartulipannkoogile) mille sisse vorst keeratakse ning jäätisele, võivad lapsed süüa kõiki maiustusi nii palju kui tahavad. Lapsed pidid juba eelmisel päeval teineteisel küsima, et kui palju teine järgmisel päeval jäätiseid sööb. Vastus on ikka, et 100 jne, kuid õnneks nii palju ikka ei suuda üks pisike ilmakodanik süüa. Kujutasin ette, kuidas 18. mail paljud lapsed kõhuvalus piinlevad...

Lisaks tuleb sel päeval osta heeliumiga täidetud krabisevaid õhupalle. Selle sain teada alles sel aastal. Enne olevat nende pallide hind olnud 50 NOK tükk, nüüd aga 250 NOK tükk. Ja oi seda laste nuttu ja vanemate halamist, kui õhupall lendu läheb... meil oli neid taevas lendavaid elukaid muidugi tore vaadata...

Siin vaade sõprade rõdult - lipumeri :) Hästi armas!

Sõime, jõime ja siis läksid osad meist kuningale lehvitama. Kuna meie kuningalossi taga elame ja selle lehvitamise juba eelmisel aastal ära tegime, eelistasime Jannega lobisema jääda. Hiljem liikusime Akerselva (jõe) äärde siloühika, üliõpilasmaja Grünerløkka studenthus-i juures olevasse Kubaparki.

Seal pidi algama kell 15.00 kontsert, mis pidi kestma õhtuni. Panime oma teki rohule ja liitusime tuhandete inimestega, kes seal istusid... ootasime... ei midagi. Ei ühtegi poliitilist debatti, ei kontserti. Kaks kodanikku olid väljas tahvlikesega, mis kutsus üles sõimamist lõpetama...

Üks putkake müüs vorsti ja lomperit, vahvleid (taas traditsiooniline) ja liha/ juustu pirukaid. 1 pirukas 50 NOK... mõtlesin kohe, et selle hinna eest oleks ma rõdukasti püsilille saanud osta... aga ok, 17 mai ikkagi ;) Juba oli kõht tühi. Nosisime 2 pirukat, ootasime veel nats ja läksime koju.

Nautisime rõdul jäätist - no kõik nagu peab :)

Lasteaias ja koolis pidavat pidustused olema. No, et kuna kõik lapsed ei mahu rongkäiku, siis eelmisel päeval ja samal päeval pidid lasteaiad ja koolid oma pidu tegema. Koolis meil õpetaja ütles, et võtku me oma jäätis ja vorstijupp kaasa ja mingu lähimasse lasteasutusse. Seal võib lihtsalt niisama pidulistega ühineda. Meie Skillebeki lasteaias igatahes miskit ei toimunud. Oleks ühinenud küll ;)

Kui koju tulime, siis nägime lapselikut värvilise pliiatsiga paberile kirjutatud sildikest koridoris. Meie 5. korruse 2 tütarlast teavitasid, et neil on kuni 23.00 külalised.

Paraku olid need külalised kuni 23.30 ja mul on siiralt kahju, et ma ei filminud seda, kuidas maani täis norra noored neiud koos poistega siis treppidest lärmates alla läksid... teo sammul ja väga kõva kisaga... Ikkagi 17. mai! Olgu siinkohal mainitud, et alkoholi tarbimine reede õhtust laupäeva õhtuni on kohustuslik osa kohalikust sotsialiseerumisest. Tarbimise eesmärgiks on end maani täis juua - antud arusaam on minu + paljude teiste eestlaste/ muulaste vaatlustulemuste järeldus...

Õnneks ei kuulnud me kas ja millal nad tagasi tulid.

Hommik oli vaikne ja majaomanik saatis hommikul sms, et kas majas oli vaikne. Nagu kord ja kohus... ei mingit vennaarmu ja katmist, millega kodumaal harjunud... raporteerisime ette, et ei olnud vaikne...

Imeline päev, natuke jama öö, kuid siiski... hurraa 17. mai!