Kuldses templis
Templisse minnes on mõistlik võtta kaasa kilekott jalanõude jaoks, kui tahad oma jalatseid natukenegi teiste omadest eraldada. Minu nabib turvamees kinni ja kamandab sokidki jalast, sundides läbi minema krobeda kivipõhjaga veekraavikesest ja jalgu pesema. Olen enda peale kuri, et jätsin just nüüd desinfitseerimisvahendi kohvrisse. Läheme läbi kraavi vasakult poolt avatud veekraani lähedalt, et jalgu puudutaks võimalikult puhas vesi. Lohutuseks ütlevad mu mehe sugulased, et siin templis võetakse ära kõik meie haigused.

Tammume edasi. Tempel on ilus. Esmalt näeme seda üle vee. Põhimõtteliselt jalutatakse ring ära ja siis templiaiast välja. Mitmes paigas jagatakse vett ja ühes kohas lehtedest koolutatud kausikestega jahu-suhkru kuumutatud massi nimega prashad. Ühes ruumis loeb mees kõva häälega suurt, üle 3000 aasta vanust käsitsi kirjutatud ürikut, teises lauldakse ja palvetatakse.
Vaatan imetlusega suuri halle ja oranže kuldkalu, kes teevad tõesti imet, jäädes ellu basseini rohelises solgivees. Nii mõnigi inimene pakub kaladele seltsi – kastab end mõne korra vette, hoides kinni kettidest, mis on kinnitatud vette viivatele trepiastmetele. Mõni solgutab solgivees oma lapsi.

Pandžabi külas
Külas pakutakse karastuseks hallisegust limonaadi. Kuigi keeldumist ei peeta viisakaks, teeme oma parima. Pühvlipiim, suured ja maitsvad paksu koorega greibid, mida aiast puult korjatakse, roosiõielõhnaõlimaitselised õunad...
Pühvlite ja lehmakookide kuivatuskohad, suhkruroopõld, millelt sirbitaolise lõikeriistaga eemaldatakse üks suur oks, tükeldatakse ja pakutakse söögiks. Kohalikud närivad õnnelikult, rebides hammastega ära suhkrurookoore ning kaevates end kiulise ja hirmmagusa sisuni. Hammustatakse tükk, näritakse seda valget ollust, kuni maitse kaob, ja sülitatakse välja.
Pereemal on risti üle õla pael. Selle otsas tuubi sees ripub sikhi usuga seotud väike kõver mõõk, mida nimetatakse kirpan. Hiljem saan teada, et seda mõõgakest kannavad sikhid, kes on sõdurid või kelle esivanemad on olnud sõdurid.
Tagasi templi juurde. Täna öösel eelistame läheduses asuvat hotellituba, 1200 India ruupiat ehk umbes 300 Eesti krooni kahe peale. Soe vesi, vaikus ja normaalne pesemisruum on meile olulised. Vaikusest võib siin ainult unistada.

Kauplemise kunst
Kohalikud soovitavad kauplemise võtet, mis seisneb selles, et pakud poole küsitud hinnast ja jalutad minema. Tihti pärivad müüjad, milline on sinu eelarve. Mõtle siis hoolega enne valmis, mis on miinimum, mida oled nõus asja eest maksma. Kindlasti pakub müüja kõrgema summa, mis võib küündida sinu maksimumhinnani.
Mina olen pea alati valmis loobuma, kui ei saa kaupa kätte endale meeldiva hinnaga. Enamasti leian järgmisest kohast veel parema kauba ja veel parema hinnaga.
Ostutehingutega ei tasu kiirustada ja riidu pole ka ilus minna. Aus on kaubelda vaid siis, kui tõesti tahad osta.

Teel Delhist Agrasse
Kimame tuututades mööda mandariinikuhilatega tänavakaubitsejatest, kahe kiirtee vahel oleval rohuribal lamavatest pühvlitest, tee ääres hüplevatest ahvidest, suuri kaubakoormaid vedavatest kaamelitest ja hobustest, lambakarjadest ja pikkade keppidega karjustest, põldudest riisikotikuhilatega ja naistest, kes kannavad pea peal suuri pampe. Eriti suurt muljet avaldavad lehmakoogimajad, mis on seest laotud täis kuivanud lehmakooke, seintele joonistatud lausa muster, ja katuseks pilliroovihud.
Autojuht peatab sõiduki ja läheb asju ajama – Agra ja Jaipuri vahel on piir, mille ületamiseks on vaja pitsatitega pabereid. Lahkudes suleb juht autouksed, et meil oleks turvalisem. Kohe piiravad sõiduki ümber kaubitsejad: “Ostke ehteid, ainult 200 ruupiat kaelakee, ostke ehteid, ma olen vaene mees, ostke ehteid…”
Maotaltsutaja istub rätsepaistes auto kõrvale ja hakkab innukalt pilli puhuma. Kobra ronib kotist poolenisti välja, ent seisab kui raidkivi, mees aga puhub ja puhub. Ahvimehed näitavad, mida nende pärdikud teha oskavad, ja küsivad fotode eest 500 ruupiat. Annan lähimale ahvile käpa vahele küpsise ja mehele 200 ruupiat.
Ruttu uks kinni ja lukku, sest autole läheneb imepeente konksus jalgadega vigane “ämblikmees”. Ta koputab aknale, kuid me ei reageeri. Oleme juba harjunud nägema käteta, jalgadeta ja muu väärarenguga inimesi tänavatel kerjamas. Vahel jagame, mis meil on, vahel mitte. Kui midagi anda, siis südamest.
Kodus tagasi, nendin: Indiasse läheksin uuesti küll – seljas mugav pandžabi kostüüm ja seljakott, jalas mägisaapad, ootused miinimumi viidud… Delhi jätaksin vahele.