Siin on mõned Katrin Aedma luuletused.

Kui soovid laulusõnu, siis võta jugelt ühendust. Arhiivis on üle 100 laulu nii eesti kui ka inglise keeles.

Olen loonud laule ja luuletusi sellest ajast, kui olin pisike tüdruk... alguses klaveril ja kitarril saates... ikka ja alati tujusid väljendades... Siiani suurim inspiratsioon külastas mind Papa Westry saarel... minu lemmik koht loomiseks on aga olnud Norra mägede vahel Valdreses...

Enamus luuletusi ja laule on loodud hetkeks... ja jäänud just sinna loomise hetke, kantud laiali tuulega kurbuse ja rõõmuga... ma ei ole neid ei paberile kirjutanud ega diktofoniga lindistanud... paljud on sõprade tähtpäevadeks tehtud - ainult neile ja ainult sel hetkel...

MINA

NII KUIS OLEMAS ON PIMEDUS JA VALGUS,

NII IGA LÕPP ON UUE ASJA ALGUS.

IGAS INIMESES OLEMAS ON HEAD

SINA ISE SELLE ÜLES LEIDMA PEAD.

PEALE VIHMA VÄLJA TULEB PÄIKSEKIIR

OLULINE IGA HETK JA IGA VIIV.

NII KUIS MÕTLEN, NII KA LÄHEB

MUL PÕUES PÄIKE JA HINGES TÄHED.

MA JULGEN OLLA JULGE

MA JULGEN NUTTA, NAERDA KA.

SAAN ISE PAREMAKS

JA TEISEDKI KOOS MINUGA.

MA TÄNAN, ET MA SÜNDISIN

MA TÄNAN, ET MA ELAN,

MA TÄNAN, ET TAASSÜNDISIN,

ET MAAILM JÄLLE KENAM.

NÜÜD TEAN, MIS TAHAN

JA MUUDAN, MIS SUUDAN.

TEAN KUHU MA LÄHEN

JA TEAN, ET MA VÕIDAN.

MA VAATAN NÜÜD ROHKEM

JA NÄEN ROHKEM – MU MAAILM ON IMESID TÄIS!

MA KUULAN NÜÜD ROHKEM

JA KUULEN ROHKEM – NII LIHTSALT SEE ASI JUST KÄIB.

MA ARMASTAN ENNAST

JA ARMASTAN TEID.

SEE AVATUS, ARMASTUS

JUHTIGU MEID!

Katrin Aedma

Nov 2003/ Aravetel töötutele läbiviidud 2-nädalase koolituse viimasel ööl... kirjutasin neile, keda koolitasin... neile, et nad näeksid, et elu on ilus ja see sära, mille nad eneses leidsid, tasub hoidmist...

***

Keelatud armastus

Miks inimesed üksteist ihates,

tahavad suhelda teineteist vihates.

Kas elu pole liialt üürike,

et keelata end allumast himule?

Lihtsalt olla ja teha, nautida elu -

selles ju peitubki elu võlu.

Olla mõistlik, samas riivatult pöörane,

vahel vallatu, lausa tiirane.

Miks ketis peame hoidma omaenese mina,

käima köit mööda kontsade peal.

On ju võrratu armastada kõike enese ümber

olla lihtsalt vaba, lõbus ja hea...

Katrin Aedma

1996/ Tallinnas... selle luuletuse kirjutasin inimesele, kes suutis tungida mu hinges kaugemale kui keegi teine... inimesele, keda armastasin... või armastas teda minu keha... inimesele... kellega täna aastal 2007 kohtudes, olen rõõmus, et elu ei lasknud meid kokku..., sest see pole see, mida ma tahan. Kuid meie kehad... nendel on oma mälestused ja tunded – kui me näeme, vestleme, siis meie kehad värisevad ja nõuavad kokku..., kuid ei! Ilus, et on elus imelisi tundeid... Ja kõik ei ole selleks meie elus, et olla meie kõrval füüsiliselt...

***

01.07.2006

Mul on tunne, et ma ei ole kunagi endaga rahul!

Ma tahaks olla natuke saledam

Ma tahaks olla natuke targem

Ma tahaks olla natuke ilusam

Ma tahaks olla natuke virgem...

***

Ja kui rääkida magamisest, siis mõte peale paljusid magamata öid...

On hauas aega magada, nii paljud teatavad,

kuid unustavad pisiasja - seal ussid müravad,

kes kindlalt oma kihinaga, ei lase tukkuda

nii, et magamise plaan... võib läbi kukkuda:)

Järeldus...natuke võiks me ka selles elus magamisele pühendada:)

***

12.10.2003

Kirjutasin mis tundsin, oodates sõpra Patricus vahetult enne kui minema jalutasin....sest kell sai liig palju, et oleks enam viitsinud oodata – lehte lugeda, suitsu teha, kooki süüa, kohvi juua ja telekat vaadata☺...olin rahulik, kuid ühtäkki ei mõistnud, milleks ma siin olen ja mida ma siin teen...miks ootan inimest, kes tuleb juba mitu tundi... milleks???

Rääkida ausalt, rääkida tõde

Endale, enesest millegi jaoks...

Kas see on parim, mis teha me võime

Parem kui sellised mõtted kaoks

Otsida, käia ja luurata

Mõelda, anda ja võtta

Hullata hingetuks mõtetes

Tegelikkuses tegemata jätta

Käia põhjas, end koguda

Taas pinnale tulla

Igakord leides ja kaotades

Nii on imelik olla

Meeletuid tundeid tõdeda

Tantsida hullunult hullude seas

Metsikuid seiklusi kogeda

Kas seda kõike me tegema peaks?

Kutsuda ligi pilke ja armastust

Samas end kaitstes ja hoides

Mille eest, kelle jaoks

Unistustes printse vaid leides...

Miks killukest minust

Ei saa ükski mees

Miks kardan haiget teha

lapsele enese sees

Kes mu sõpradest teab

Kes ma olen?

Ma isegi vastust ei tea

Seda vastust vist olemas pole...

Otsin kadunud tundeid...

Leides ei suuda neid taluda

Milleks viha, armukadedust

Üldse on vaja kogeda

Mõtlen kuidas, miks ja millal...

Kas üldse pean nõnda elama.

Ei ole rahul

Tahan enamat kogeda

Pöörane Mina ja taltsas Mina –

Need kokkuleppele ei saa

Võitlevad aina ja möllavad

Kelle vastu, kelle poolt - vahel isegi ei tea

Otsides rahu, leian ta

Siis aga metsikult välja sest tahan

Põlen ja kustun kui kaua ei tea

Praegu näib lõputu võitlus mu sees...

***

Kirjutasin selle luuletuse siis, kui tundsin, et olen jälle midagi ja mitte midagi. Õhtul kui pugesin voodisse jälle kord mitte kodus, olles lõpetanud toredate ja vahvate inimeste koolitamise ja tundes ennast väga üksi. Aasta siis oli 2006 algus.

MINA

Ma olen lind, kes lendab kõrgel taevas ja samal ajal kala sügaval vees,

Ma olen liblikas, kes lendleb lillelt lillele ja ööbik laksutamas öös.

Ma olen külm kui kivi talveilmaga ja samas soojem päikesest,

Ma olen kokku pandud vanurist ja lapsest väikesest.

Ma vahel daam, kes kannab kõrgeid kingi ja kübar ehtimas mu pead,

Ning vahel juhtub minulgi, et meigi alla,

on peidetud mu maised vead.

Siis jälle jooksen tagis ringi, täis suuri sõrmuseid ja kette,

pilk on mul veidi segane ja laulan omaette

Või trenni teen ja keppidega vehin, mis teistel mõttes sellest ma ei hooli

Ja põhjas gaas ma vahel süüdimatult keeran autorooli

Ning vahel taluneiu kombel ma lippan põllul ringi

juus lehvib tuules, jalas pole kingi.

Kord kontoris, kord põllul, siis teatris või Mc Donaldsis...

Kas on see stiilitus? Ei, minu stiil see ongi!

Ma tujud riietusse seon ja raban...

jah, ise vaevu oma loomust taban.

***

Kirjutasin selle luuletuse voodist karates 02.11.2006. Mitu päeva on mõtted laiali. Nukker olen. Ei tea aga, kellele neist kõigist mõelda. Igaühes on midagi ilusat, midagi koledat ja kõik on nad mu hinges – kõik ühe korraga.

Ma tahan olla armastatud ja armastada,

Kuid keda ma armastan, seda ei tea

Mu elus on olnud abielus ja vallalisi,

Neist ühtegi enese vääriliseks ei pea.

Nad enamasti on supermehed

Ilusad, pikad ja targad

Tööd teevad, spordis tipus,

Igati kenad ja virgad

Kuid kas ilueedit ma vajan

Kes näeb ainult ennast ja saavutab.

Tema käes laguneb maja

Tema muudkui teistega kaagutab

Mul meest on vaja, kes armastab kodu,

Kes enesest hoolib, kuid näeb ka mind

Kes lastega mängib ja sexis on kuum

Keda kuulates, vaadates puhkab mu hing

Seda pole ju palju, kui tahan, et mees

Kõik meeste tööd ära teeks minu eest

Mina keedan, küpsetan, nunnutan

Vallatlen voodis ja poputan

Sestap siiani istun ma Maciga

Töötan ja suhtlen Netiga

Ootan oma printsi ja ei tea,

Millal kord pannkooke talle tegema pean...

***

Kirjutasin selle luuletuse 25.01.2007 istudes Tallinna Ülikoolis loovuse seminaril. Kuulasin esinejaid Prantsusmaalt, kes rääkisid, kuidas nad teevad haiglates muusikateraapiat seal musitseerides.

23.10.2007 Luuletus Kallele mõeldes...

Osata uskuda imesid

Rõõmuga vastu võtta

Osata lihtsalt küsida

Tänulikkuses nõudmine jätta

Vaadata mööda müüridest

Hoida end... lihtsalt olla

Lennata läbi eludest

Mitte võidelda... lihtsalt võtta

Nutta, kui pisarad tahavad välja

Naerda, kui elu vajab nalja

Naeratada endale, elule

Alluda elu mõnule

Endale anda ja andestada

Armastust saada ja jagada

Suuta, mõelda ja ravida

Valutult, hellalt elada

Lihtsalt olla ja mitte hinnata

Mõtetes sundimatult lennata

Olla avatud kõigele, kõigile

Lihtsalt olla ja mitte hinnata...

Kas soovid, et räägiks kuis hing mul piinab

või sellest, et armastust ihkan ma

Ma pigem räägin, et käsi arvutist valus

ja magada öösel ei saa

Me kokku saime ja rääkisime

vestelda Sinuga alati hea

Kui aga murdma asusid, kaklesime

sest seksist ma hetkel lugu ei pea

Ei ole mu mõtetes, tegudes mehi

ma tööd päevast-päeva teha vaid vehin

Ei salga, et vahel on helgemaid hetki,

ja ette siis võtan ma lühemaid retki

Ma olen, kes olen ja tulen, kui tulen

Sa unusta pingutus, proov meeldida mul

Vahel uneledes silmad ma sulen

mõte hetkeks vaid peatub siis Sul

Ma kummardan Sinu annet, talenti

Su meeldiv hääl paneb kuulatama

Ma imeksin endasse Su elujanti

kuid jutt armatsemisest paneb haigutama

Lase mul olla ja ole ise

las oleme sõbrad, just sõbrad ei muud

Las mõlemad oma kodusest aknast

imetleme ühtsama säravat kuud

Las mõtleme mõtteid ja ainult häid

las toetame mõistes, et oleme üks

Mineviku mälestused unarusse jäid

mu mõte taas tulevikku läks

Sind pole seal pildid, Sa lepi, on nii

Mu kõrval on keegi, see pole Sina

Ja just tema jaoks hoian end nii

nagu õigeks peab seda minu Mina...

***

jätkub... kui aega saan siia luuletusi panna :)

Osaline ülevaade Katrin Aedma sulest ilmunud artiklitest: Eesti Artiklite Andmebaas