o4.1o.2oo9

Seisan Pärnu-Tallinn tee ääres. Külm on. Mul on pikk must nahkmantel seljas, musta-valgekirju pikk sall lehvib tuules ja musta-valgekirju mütsilotu päästab külmumissurmast. No tore on siin tee ääres. Esimesed viistest minutit on päris ok. Hea, et auto läks katki sellisel moel, et me mehega ellu jäime ja kedagi teist ei vigastanud. lihtsalt suri vaikselt välja ja vesi läks keema. 

Ma saan aru küll, kuidas mu mehe trots minu hääletamise projekti pärsib. Ma tean, et talle meeldiks näha, et ma auto peale ei saa ja temaga koos parandusse sõidaks, kuid ei... ma tean, et vaja olla kell 16:oo Tallinnas Loitsukelleris ja micrim.eu kiipide esitlus läbi viia. 

Ma ei jäksa oma kotti enam käes hoida. Panen selle maha. Võtsin autost vaid hädavajaliku - esitluse materjalid, kiibid ja rahakoti. Kodu võtmed on ka. Lehvitan käega. Ei midagi. Jälle tuhiseb hulk autosid mööda ja ei mingit reaktsiooni. No jah... olen vist liiga riides... Viskaks mantli maha, tõstaks seelikusaba kõrgemale, siis ehk... Strateegiline lähenemine, atraktiivsem poos...

Jessake kui külm... Vahepeal kihutavad rekkad mööda. Ma mõtlen ikka täie tõsidusega, et liigne kehakaal on abiks... vastasel juhul ma lihtsalt lendaks maanteekraavi... tohutu õhuvool tekib, kui suur auto mööda kimab... Üks inimene naeratas ja kehitas õlgu tõstes käed ülesse. "Suur tänu" ütlen talle mõttes, naeratan ja tänan teda selle zesti eest. Kuigi tal oli auto täis, võttis ta vaevaks mulle märku anda, et ei saa abiks olla.

Huvitav, kas siis tõesti ei ole enam inimestel sõbralikkust, abivalmidust ja muid selliseid toredaid omadusi? Nad ju näevad, et noor naisterahvas, korralikult riides, vaid 1. koti, mitte 10. kohvriga, vajab abi... või ei näe? Kas nad üldse oskaks aimata, et olen hädas, auto katki ja mind ootavad Loitsukelleris kell 16:00 inimesed... Mul on veel vaid 2,5 tundi aega...

Prrrrrrr, et nii tuuline ja lõikavalt külm peab olema. Oma arust panin küll end soojalt riidesse. Üldiselt arvestan alati autosse istudes võimalusega, et mine tea, kas ma kogu aeg autos olen või liigun jalgsi - st riietus on ka sooja auto ja külma ilma puhul suht ettenägelik... Nii, pool tundi olen siin juba külmetanud. Mees helisas, ütles, et ehk saadakse auto varsti korda. Ok, tore, siiski... ma hääletan edasi. 

Bussipeatusesse tuli kohalik noormees - pikk ja kohmetu. Küsis, kuidas nii ilus neiu siia sattunud on. No, et tulgu ma bussi peale ja Pärnu-Jaagupisse temaga kohvile. Tänasin ja ütlesin, et mul väike lootus ikka mõne auto peale saada ja et Tallinnas töö ootab... Helistasin Tallinnasse ja sain kokkuleppele, et esitluse teeb ära teine inimene. Uhhh, üks mure murtud. Heli ütles, et võib mulle järgi sõita, kui vaja. No ei ole hullu, mis ta ikka hakkab siia sõitma - tund minu juurde metsade vahele, tund tagasi... nii ei jõua me kumbki esitlusele... ta läheb ise sinna ja hoiab asjadel silma peal. 

No ei peata keegi. Mõni autojuht vaatab uudishimulikult, mõni ei reageeri üldse. Mida ma ise teeksin? Tänapäeval vist pelgaksin... eriti kui naisterahvana üksi autos olen... Kunagi võtsin kõik hääletajad peale ja nii imelik, kui see ka ei ole, sain iga kord karistada. Nimelt, kui hääletaja maha panin, siis hakkas aku kärssama või oli kumm katki vms... 

Neid autosid ma ei vaata, kus on paarike - tavaliselt on nad omavahelise suhtega nii ametis, et neil ei jagu silmi teistele. No ja kui paljud mehed julgeksidki auto kinni pidada, kui oma naine kõrval? Helistan pärnakast sõbrale. Tuleb välja, et ta ei ole Pärnus ja on kuskil hirmkaugel Eesti teises otsas. Soovitab bussipeatusest kaugemale kõmpida. Loomulikult. Siin on ju veel väiksem võimalus auto peale saada, kui päris metsa vahel. Arvatakse, et küllap ma bussiga saan, kuhu mul vaja... kuid buss läks ära ja teine külavahe buss tuleb alles mitme tunni pärast ja minul on väga, väga külm ja vaja saada üldse Tallinna, kuhu neist autodest liigub vast 95%...

Heli helistab, lapsel hammas valutab, läheb esitluse asemel hoopis hambaarsti juurde... 

Helistan Pärnu raadiosse. Küsin, kas hädapalve võtavad vastu. Kannan ette oma mure. Ütlevad, et teevad, mis saavad. Kas tegid, ei tea, kuid auto peale ei saanud ma ikka. Küllap pole minu päev. 

Heategija Lii, kelle mehe juurde meie auto arstimisele viidi, helistab ja soostun sellega, et ta tuleb mulle järgi, viib mind ja mu mehe Pärnu-Jaagupisse Tallinna bussi peale. Meie auto vajab lähemat uurimist... Tallinna jõudsime, esitlusele mitte...

Hääletamise isu on vast igaveseks kadunud... Tunne, et me ei oska hoolida, aga süvenenud...

Kasutatud auto osta ainult koos mehega!