Istun Tartus kohvikus Krempel ja ootan sõbrannat = mul on hetk aeg kõige kiire kõrvalt iseenesele ja maailmale mõelda. Hetkel müriseb oletatavasti segumasin, pahiseb vesi ja kõlaritest tuleb mingi närvilise naisterahva hoogne tõmblus, mis ei näi segavad kõrvallauas nohisevat inimgruppi, kes teadmata, mida kuulama on tulnud, saavad valgustatud teemal Lionessi kaardi eluline vajadus inimeste igapäevaelus...

Siiski on mul hea meel, et tagumiku all olev tool ei vibreeri. Olen oma kodus Tallinnas kolme päeva jooksul kogenud nii unetust kui peavalu, mille põhjuseks ei ole miski muu kui naaberkrundil toimuvad lammutus- ja koristustööd.

Tuttav tänitab, et oota, oota... peale seda algab alles vaiade maasse tagumine ja vundamendi ehitamine... Ja veel on oodata lammutustöid, sest naaberkrundilt pühitakse kõik olemasolev ja sinna kerkivad 2 tornmaja ligi 500 kohalise garaažimajaga...

Tore, elu peab edasi minema, kuid kas minu tervise arvelt? Ei ole mina seda ehitust tellinud!

Koju jõudes ootas mind  selline pilt

Vaade minu magamistoa aknast

Õnnega koos on need, kes ei viibi päeval kodus teadmata, kuidas meie majake ja nende korter vapub... Jah, neil on lihtsam, kes ei tööta kodus vaid lahkuvad kodunt enne kui ehitajad oma suured kopad ja ekskavaatorid maasse löövad ja tulevad siis, kui pimedus on katnud tolmuva ehitusplatsi ja ehitajad koju läinud... Aga minu töö iseloom on selline, et enamus aja istun ma arvutis ja kasutan oma aju - analüüsin, kujundan, kirjutan, planeerin... kasutan aju, kuid võta näpust... seda võimalust mul nüüd ei ole...

Mis teha? Põgeneda kodust? Kas peaks? Kaevata kuskile? Kuhu ja milleks? Teha kinnisvaraarendajale ettepanek osta mulle piletid Indiasse ja tasuda minu sealne poole aasta üür? Tore, et maja vundamendile reeperid paigaldati, et hinnata vajumist... Sedagi pidi paluma...

Mulle ei meeldiks näha, et see sadu aastaid kenasti kõik üle elanud vana armas Wittenhofi suvemõis - minu kodu, kõrvalkrundi ehitusel kokku vajuks...

Tolm on katnud meie maja ja aia. Koheselt lahenes mure, kuidas õues pesu kuivatamiseks uus rest panna... Kuuri ma parem ei lähe seni kuni annab tõenäolist šokki langemise võimalikku hetkel edasi lükata. Tolm pressib sisse ka uksepragudest. Aknaid avada ei saa... Olgu mainitud, et tolm on tervisele äärmiselt kahjulik. Eriti ehitustolm. Loe lisa siit: tolmu kahjuĺikkusest inimese tervisele.

Sõbranna tuli külla, istus elutoas tooli peale ja hetke pärast ütles, et ma võiks oma toole rentida neile, kes soovivad orgasmi saada... No tõesti! Vene teadusajakirjast "Nauka i Zizn" võis kunagi lugeda, et orgasmi saab vibratsiooni tagajärjel. Soovitati pesumasinale istuda ja eriti efektiivne pidi olema istumine tsentrifuugimise ajal... Ma ei ole paraku selle vibraga saavutanud orgasmi, küll aga kohutava peavalu, mis ei tee tuju heaks. Ma ei ole harjunud ei peavalu ega tablettidega :(

Ja kas peaks?

No ei pea!

Sõbranna lahkus lõpuks kogu selle müra ja matsude saatel ja ütles, et tema ei julge meil enam olla, äkki kukub maja kokku...

Filmisin täna jupikese sellest, kuidas meie külmikus purgid kokku kolisevad

Dim lights Embed Embed this video on your site

Kuula ka, kuidas vitriinkapp koliseb. Akvaariumist lasi poeg 1/3 vett välja. Kalad on veel elus... kauaks, ei tea. Elame nagu tondimajas... kõik liigub, koliseb, kõliseb... põnev...

Dim lights Embed Embed this video on your site

Asja positiivne pool on see, et elan nagu 3D filmis ja saan iga päev vaadelda ehitustegevust, millega mind ja minu naabreid on vägisi ümbritsetud.

Ma ei oska seda kõike nii mahlakalt väljendada kui Aunaste oma artiklis teemal müra. Kuid jah, jagan tema arvamust, et ühel päeval ei sure me enam mitte haigustesse ega nälga, vaid müra kätte.