24. august 2011.

Päev oli õhtas, kell 18.00, kui otsustasin, et aitab jamast. No kaua me siis niimoodi teeme, et reklaamime end internetis ja meedias, kuid naabrite eest hoiame info salajases.

Valisin siis idamaa.com rändkaupluse kauba seast kena postiljoni koti, kuskohas infolehed kortsu ei lähe, mida hea üle õla panna ja kuskohast lihtsal moel infolehed kätte saab. Panin kotti umbes 150 infolehte, mis ei ole mitte ainult infolehed vaid lausa -15% sooduskupongid ja astusin Humala Külalistemaja uksest välja.

Kuhu minna?

Pöörasin paremale ja proovisin mingi loogika järgi naabertänavaid külastada, postkastidesse sooduskuponge panna. Imeline ilm, vau - sügisehõnguline päikene siras taevas, linnud laulsid, soe ja suhteliselt vaikne, kui mitte arvestada üht trimmerdajat ja üht muruniidukiga muru hingeelusse süvenenud taati.

Kurjategija tunne oli

Oletasin, et enamus inimesi on töölt kodus, kuid õuedes kohtasin 1,5 tunni jooksul vaid kuskil viite inimest, tänavatel kümmekond inimest. Jalutasin ringi ja analüüsisin omaenese tunnet. Imelik tunne oli niimoodi võõrastesse postkastidesse infot panna. Vaata, et tundsin end kurjategijana, kuigi vaid kahel postkastil oli peal kiri - ega see pole prügikast ja et oodatud ainult tellitud post. Kõik on ju kinni mõtlemises ja selles, kuidas me asju nimetame, eks, mõtlesin mina. Mõtlen nüüd, et olen postiljon ja teen oma igapäevast tööd. Palju tugevam tunne. Kõik tundus juba üsna igapäevaselt normaalne. Asjalikul sammul astusin ühe postkasti juurest teise juurde.

Prügi ma nüüd küll ei levita ja posti ka mitte ja sooduskuponge ei saagi tellida, need peab ikka välja teenima ehk siis pole hullu miskit, kui pistan ühe kupongi igasse postkasti, olenemata märkustest, mis postkastidel kirjas. Varas ma ka ei ole, kurjategija ka mitte, miks peaksin end siis halvasti tundma, kui ma tahan inimestega jagada infot, et neil nüüd suurepärane naaber, kes erinevaid teenuseid neile lausa miinus 15% pakub. Mõelda vaid, et ainult sammumise tee kaugusel, võivad inimesed nautida massaaže, osta aardeid aaretekambrist, tulla hingerännakuile, tellida koolitusi ja osta huvitavaid raamatuid otse autorilt...

Postkastid olid igavad, erinevat nägu ja tegu

Postkastid olid nii erinevad - mõned suured, mõned väikesed, mõned aia sisse ehitatud, mõned aia sissepoole kinnitatud, mõni eraldi posti otsas. Peab ütlema, et olid paar sisse ehitatud korrektset postkasti, mis tegelikult paksema kirja jaoks ei sobi ja enamus postkastid olid ikka koledad ja ebapraktilised. Norras Valdreses on näiteks postkastidele käsitsi peale maalitud küll lilled küll trollid ja kollid. Kohe hea tuju tekib, kui postkastile lähened. Meil aga ei tekita postkastid mingit tuju. Vaata, kuskohast ligi pääsed, kui pääsed ja kuidas saad kirja ära panna. Vaid ühel pisikesel postkastil Mureli tänaval, just seal, kus elavad minu sõbranna sugulased, olid lillekesed postkastil. Üldpilt oli siiski morjendav.

Kui  Norras ja minul kodus on postkasti peal nimi, siis oma ringkäigul nägin vaid ühel perel postkastil kaht nime.

Ja veel... kui mulle kirja tuua ja postkasti luuk ülesse tõsta, siis näeb seal all kirja: "Tänan! Ilusat päeva!" ja naerunägu. Kui oleks koht, siis paneks kommi ka veel, kuid sellist ilusat sõnumit kirjatoojale ma kuskil ei kohanud...

Koerad olid ülikurjad ja riidlesid

Koerad haukusid. Enamus eramajades on koerad. Kuigi ma koeri ei karda, oli suht ebamugav Rõika tänaval, kui üks kaval ja hirmsuur kuri karvapall, kellel varbavahed suuri karvapahmakuid naljakalt täis ja imearmas, kuid kuri nägu oli, äkki aia peale üles hüppas. Olin just aias seespool oleva postkasti kallal. Oli ikka hirmus küll. Vaatasin talle otsa ja küsisin, miks ta minuga nii kuri on. Tema vaatas mulle otsa ja ei kostnud miskit. Õnneks märkasin, et aia kõrval oli väljaspool posti otsas veel üks postkast. Sinna ma kupongi pistsingi. Selle aia peal oleks võinud küll kirjas olla, et aias ei ole koer vaid karu või lõvi ja puurile mitte läheneda.

Mõtlesin neile vastele postiljonidele, kes päevast päeva sellise haukumise ja riidlemise osaliseks saavad. Kindlasti on nad juba immuunsed, kuid siiski...

Samas teeb iga koer oma tööd. Eks nad selle haukumisega oma leiva ju välja teeni.

Õunakaste värava taga ei olnud

Kõndisin ühest tänavast teise. Ei teadnudki, et meil siin Tuhkru ja Kõrgepinge tänavad on. Murelis elas sõbranna, seda tänavat teadsin. Nii põnev oli kõndida ja näha, kuidas inimesed elavad.

Ühe aia tagant leidsin õuna. Väga maitsev. Mõnes aias oli hulk õunu maha kukkunud, osad mädanenud. Meenus välismaal ja õnneks ka Eestimaal osades maakohtades kombeks olev liigutus - õunaaia omanik korjab õunad kasti ja paneb need tasuta möödujatele aia taha maiustamiseks. Pärnus on näiteks selline tore komme, pildil Kuressaare onu õunu jagamas. Pärnus oli nii südantsoojendav, et mõnele kastile olid lapsed peale kirjutanud, et palun võta õuna ja veel joonistanud...

Osad õunad olid nii suured ja ahvatlevad, et tundsin lausa kahjutunnet, et peremeest või perenaist aias ei liikunud. Oleksin kohe otse küsinud, kas tohiks üht õuna maitsemiseks.

Suhtleks parem inimeste, mitte koerte ja postkastidega

Nii tänavalt tänavale kõndides ja postkaste otsides, hakkas varsti tunne, et nii väga tahaks inimeste mitte koerte ja postkastidega suhelda. Tahaks hüüda tere, tahaks paar sõna vahetada., natuke nalja heita ja lõõpida. Mõnega isegi õnnestus. Näiteks Humala tänaval sõi pererahvas õues õhtust. Soovisin head isu ja küsisin, kas panen sooduskupongid postkasti. Üteldi, et jah. Olid sõbralikult reserveeritud... Töömeestega rääkisin. No ikka allapoole vööd läksid need naljad, kuid mis sellest, peaasi, et inimesed suhtlesid, ei saanud kurjaks ja ei jooksund ära. Teretasin tänaval inimesi, paar tükki neist jäi isegi pikemalt seisma ja vestlema, küsides, et kuidas seda india massaaži ikka tehakse ja milleks see hea võiks olla.

Aga Mureli tänaval kohtasin naist, kes just ploomikorviga autosse oli minemas. Ta oli maailmatuma sõbralik oma suhtlemises ja isegi lehvitas, kui pärast minust möödus. Võttis sooduskupongi ka töö juurde.

Tänavaid ja postkaste oli veel, kuid sooduskupongid said otsa. Jääb vaid loota, et naabrid ei kurjustanud vaid lugesid neid infolehti, mis nad oma postkastist leidsid. Pliidi alla see paber hästi ei kõlba, küll aga selleks, et võtta teadmiseks, helistada, uudistada kodulehte, tulla kohale.

Olen rõõmus, et ilm oli ilus. Vaesed postiljonid ei saa ilma valida. Nemad peavad kirjad ja lehed laiali vedama ka siis, kui sajab vihka ja lund, tormab, on äikene või lämmatis ja kõrbetav päikene...

Ehk iga inimene teeb neile vähemalt kingituse sügisel aiaandide, aastaringselt hea sõna näol...

Järelsõna

Kui olin oma lookese kirja pannud, siis kiikasin netti, mis räägitakse koerte ja postiljonide suhetest. Oli ikka naljakas lugemisvara, näiteks siin: koer versus postiljon, kus kõlama jäi, et küll on ikka jubedad postiljonid, et koerad neid ei salli... Imelik nõudmine, et koer, kelle ülesandeks on territooriumit kaitsta, peaks saama sõbraks postiljoniga. Ma usun, et kui ma iga päev kirju viiksin ja kuigi ma lahkesti koertega räägin, hauguks nad minu peale ikka ja alati. Kui nad minu käest kommi või viinerijupi võtaks, siis ei oleks nad hästi kasvatatud koerad...  Olen ise kunagi koertekasvataja kutsetunnistuse teinud ja oma valvekoeri treeninud.

Ei teagi, kuidas peaks need asjad olema nii lahendatud, et koerad ja postiljonid saaksid rahulikult oma tööd teha nii, et nad teineteist ei segaks. Ehk oleks tõesti hea mõte, kui oleksid nii nagu prügimajadki, nii ka ühised postkastide püstid näiteks tänava alguses. Kuna ma siin juba Norra näiteid toon, siis taas kord Norrast... Valdreses on pea igal perel oma prügi-postkasti majake, mis on väike katusealune aiast kaugemal tee ääres - koer seal postiljoni ei sega ja postiljonil on lihtne oma tööd teha...

Koerte kurjaks tegemise õpetust võite aga näha siin: koerte väljaõpe.

Mida siis peaks tegema postiljonid või kuidas neid peaks välja õpetama?