Lugu sellest, kuidas automüüjad naisterahval perse lohku tõmbasid... et siis ostsin sinisimselt kasutatud BMW - rullnokkade asi...
Masina ostsin autoturult ja usaldasin spetsialiste... peavad seal pärnakad kenasti perefirmat ja noh ikka ju tahaks uskuda, et sitta ju 50 000 eest ei müüda... kohe kui koju sain oli üks jama teise otsa... auto ei läinud käima, signa jäi peale jne... Siis aga selgus veel hirmsam asi... autol rattad viltu all.... ehk siis tänaseks on selgunud, et mulle müüdi jummala avariiohtlik bemari :( ja tagasi nad seda ka ei võta. Remont läheks kümnetes tuhandetes...

Ühed kummid vahetati enne lõhkemist viimasel hetkel, üks lõhkes mehel maanteel... Olge te tänatud tema kaitseinglid ja head eesti inimesed, kes teda surmast ja hädast päästsid...

Müügimehed autoturul vaid ütlevad, et oma asi, et sellise auto ostsid. Me ju aitasime Sind nii palju... jah, aitasid küll - müüjad aitasid mul kohendada neid asju, millest nad mulle autot müües ei hinganud... ja enamasti ikka minu raha eest... Ehk siis enne lööme silma siniseks, siis tohterdame ja imestame, miks inimene tänupisaraid ei vala ja pahane on...
 

Siit siis kannataja nõuanded naisele, kes läheb omapäi kasutatud autot ostma:
1) naerata, kuula müüja ära, tee nägu, et usud kõike ja ära usu midagi
2) võta auto proovisõiduks ja vii see mõne automüüja juurde väites, et soovid seda müüa... kuula ära, mis ta Sulle selle auto kohta räägib, kui siis ikka veel ihkad seda autot, siis...
3) mine kuskile tehnoülevaatuse punkti, lase teha auto täisülevaatus ja palu tulemus paberil...

Üks variant on veel... Kunagi kui kippusin suveks Pärnus kasutatud autot ostma, sest ei seda tea keegi, kus ma õhtuks, hommikuks või mõne nädala või kuu pärast olen, kus elan... no ei saa ju uut autot osta, kui oled figaro siin ja figaro seal... lendad ringi nagu Nipernaadi. Noh, ja siis pidasin nõu eksiga, kes arvas, et ei, ei ja veel kord ei. Kui Sul meest ei ole, kes vana kronu remondib, siis parem jäta sellest unistamine, kui Sa just raha peale vihane ei ole... 

No rääkisin siis automüüjale loo ära, et vaat nüüd sihuke asi, et ei saa mina osta seda kasutatud autot, sest meest pole. tegin ettepaneku, et tal võiks olla selline ankeet, kus iga üksik naisterahvas võiks koheselt ära märkida, millist meest koos autoga sooviks. Teeks kenasti rsiti õigesse lahtrisse: brünett, satään, blond/ alla 1.80, 1.80 või üle 1.80, sportlik, kõhukas, kõhna/ juustega, pooleldi juustega, kiilakas jne, jne... Nali tehtud vahetasime kontakte ja läksime lahku. Juba samal õhtul helistas automüüja, et temal olevat mulle super pakkumine, tulgu ma kohale. Läksime sõbrannaga, selgus, et pakkumise sisuks oli auto koos mehe, maja ja koeraga. Kuna see oli liiga "hea" pakkumine, siis loobusin enne, kui ämma ja muu kaasavara juurde jõudsime...

Nii, et edu meile naised! Kas hakkad mehaanikuks või maksad, kas natuuras, rahas või siis vabadusega! 

Raamat "Mina ja Mehed" blogi avatud diskussioonideks!

Artikleid lugemiseks