Ilmus: Eesti Päevaleht On-Line 8. märts 2oo9

Autor: Katrin Aedma, KA Konsultatsioonid konsultant ja interaktiivsete õppemeetodite koolitaja

´Kurb öelda, aga jah, puuduv õpilane on vaid tema enda asi. Keegi niimoodi kahjuks aitamas ei käi. Vaid siis tehakse midagi, kui lapsevanem peale käib. Kurb aga see on tõsi. Palju asju on Eesti koolisüsteemis valesti. Muidugi peaks selle asja eest vastutama klassijuhataja,´ vastab minu küsimusele tuttav õpetaja Võrumaalt.

Kui laps on kodus haige, siis saavad teda aidata ainult vanemad

Kuna endal on hetkel 11. aastane poeg kodus, varvas taevapoole ja koolis käia ei saa, siis tekkis teravam huvi teema vastu. Ennegi on see teema päevakorras olnud, just nii nagu ka igasügisene koolitarvete ostmine ja paberite panek kooliõpikutele, vihikutele.

Tundub tõeliselt jube, et riigis ei suudeta kokku leppida, millised õpikud on koolitöö aluseks, millise mõõduga on vihikud, millise mõõduga müügil saadaolevad kaaned jms. Kooliaeg tuleb tavaliselt nagu talv – ootamatult ja segadust on iga aastaga pigem rohkem kui vähem.

´Kas teie koolis on järeleaitamise süsteem? No selline, et õpetaja kaasab teisi õpilasi puuduva õpilase abistamiseks, saadab talle koju töölehed, klassijuhataja teeb plaani, jalutab kõik aineõpsid läbi ja korjab plaani info, milliseks kuupäevaks, mis peab olema õpilasel vastatud? Nii rumala küsimuse esitasin pärast seda, kui olin surfanud e-koolis, vaadanud ära, mis õppida ja imetlenud H tähtede rida lapse hinnetelehel, võtnud ühendust kõigi õpetajatega, kellel oli e-koolis meiliaadress ning saades vastuse vaid 2. protsendilt jne.

Sain koolist vastuse: ´Sellist süsteemi nagu Sina mainisid, ei ole loodud. Ikka kehtib üks, et kui laps on kodus haige, siis saavad teda aidata vaid vanemad. Loomulikult võivad ka kaasõpilased alati toeks olla. Kui lapsel on klassis mõni sõber, siis see oleks parim variant.

Nii nagu ettevõtetes on personalisüsteemid, sisseelamiskoolitused, arenguvestluste süsteem ja muud toredad ettevõtte arengut toetavad protsessid, nii võiks olla ka koolis õpilaste arengu toetamiseks pikemas perspektiivis kasu toovaid süsteeme.

Arenguvestlused lapsega – see on juba toimiv, kuid paraku tegevuse elluviimisel puudus korralik selgitustöö, kuidas lastega arenguvestluseid läbi viia ja milleks see vajalik võiks olla.

Kuulsin palju kriitilisi kommentaare eriti neilt õpetajatelt, kelle jaoks oli selline asi uus ja võõrastav. Enne ikka õpetame õpetajaid, siis saavad lapsed õpetaja vahendusel omandada oma teadmised ja oskused. Ei tasu eeldada, et kõik teavad ja oskavad kõike.

Õpetaja saab suunata last märkama ja hoolima

Ehk on juba mõni kool, kus tõesti klassijuhataja aitab kaasõpilasi kaasates puudujal saada vajalikud teadmised ja hinded. Sellisest kaasaaitamise süsteemist on abi kõigil - nii koolil (õpetajatel, õpilastel) ja kodul (õpilasel, lapsevanematel).

Õpetajal ei ole topeltkoormust, kui õpilane taas kooli tuleb, kaasõpilased õpivad kaasinimesi märkama ja toetama, lapsevanemad saavad kodus last toetada ja lapsel on kohustus õppida. Kui ta läheb tagasi kooli, siis ei ole tal halb tunne, et ei jõua järgi.

Õppimises maha jäänud laps tunneb end rumalana, motivatsioon ja õppeedukus langevad, kuid seda on võimalik teadlikul ennetada. Samuti tunneb end halvasti väga andekas laps – tema vajab lisa töölehti ja suuremat rakendust. Kõik lapsed vajavad koolis aga temperamenditüübist jms. tuleneva isikupära märkamist.

Selline koos õppimise süsteem, mida pakkuda koolist eemal viibivatele õpilastele, oleks üks väikene osa inimväärtuste integratsioonist haridusse. Lapsevanema kommentaar: ´Päris paha on vaadata, kuidas õpetajatel on savi puuduvast õpilasest ja pärast peedistavad, kui laps pärast haigust kooli tuleb...

Kui ainult need õpilased ei segaks…

Nüüd siis laps. Kas ta ei saa ise hakkama? Vaadaku e-koolist õppimine ja tehku oma asjad ära! Vaatab, teeb ja hindeid ikka ei ole, sest koolis ta ju ei käi. Peale selle on teada, et algklasside lapsed vajavad toetust – konkreetseid ülesandeid, abi, tunnustust ja tehtu üle vaatamist.

Ja milleks need vanemad siis on? Vanemad on Eesti ühiskonnas selleks, et lapsi sünnitada ja nende elementaarsete vajaduste ehk siis toit ja elukoht tagamiseks st selleks, et tööd rabada. Õpilane on päeva jooksul tihti rohkem kooli keskkonnas, kui kodus, seega kujundab kool õpilast päris suures ulatuses.

Et, kas ma siis ei tea, et õpetajatel on niigi suur koormus, et veel selliste asjadega hakata jamama?
Üks tuttav koolidirektor ütles toredad sõnad: ´Muidu on meil koolis päris tore, kui ainult need õpilased ei segaks…
========================================================================
Koolipsühholoogina töötanud kriisipsühholoog Ülle Kalvik:

Koolides on mõeldud puudunud õpilaste järeleaitamisele, kuid kahjuks ei toimi see süsteem alati. Koolides on nii abiõpetajaid, logopeede kui sotsiaalpedagooge, kes klassijuhataja kõrval aitavad erineval põhjusel puudunud õpilast.

Praktikas aga olen näinud, et kui laps läheb näiteks keemia konsultatsioonile, saab ta õpetajalt riielda, miks ta pole ära õppinud ja ei vasta järele, nüüd peab saama veerandiks halva hinde või jääma suvetööle. Lihtsalt öeldes, konsultatsioonide aegu kasutatakse vaid järeltööde tegemiseks!

Olen aidanud mitmeid õpilasi nii ema- kui võõrkeeles, ka on võimalik kontrollida ajaloo või geograafia peatüki omandamist. Reaalaineid aga on õpilasel üksi väga raske õppida. Seda enam, et igal õpetajal on veidi oma stiil, kuidas ta õpetab ja mida nõuab.

Lapsevanem? Vabandust, mina, magistrikraadiga lapsevanem, ei oska oma põhikoolis õppivat last õpetada. Aeg on muutunud ja programmid erinevad. Ammutigi ei saa me nõuda siis järelaitamist neilt lastevanematelt, kel keskkool lõpetamata. Aga laps peab klassi lõpetama. Kui kõik lapsevanemad tuleksid ise oma laste õpetamisega toime, milleks siis pedagoogilised ülikoolid?

Õpilane peaks saama järelõpet oma õpetajalt. Algklassides on meil näiteks kasutusel kuni 7 erinevat aabitsat, isegi ühte päeva puudumata teise kooli minnes on raske kohe jätkata.

Kindlasti sõltub järeleaitamine koolist ja selle kooli õpetajate suhtumisest. Kes tahab mõtelda õpilasele ja aru saada tema aitamise vajadusest, leiab selleks kindlasti võimaluse. Praegu saab õpilane tihti hinde selle eest, mida ta ei tea. Kui täiskasvanu ei tea, siis ta eksamile ei lähe. Õpilane PEAB minema.

Kui rääkida õpetaja koormusest, siis on ju ka kergemad perioodid nagu vaheajad, mida ühelgi teisel elualal pole. Parem oleks õppida õpetajate töökorraldusest ja õpilase abistamist lähiriikides, seal on leitud palju erinevaid võimalusi.

Ja lõpuks. Praeguse tööpuuduse perioodil ehk jõuavad koolidesse õpetajad, kes tahavad õpetada ja armastavad lapsi. Seni ju pedagoogilist sobivust ei vaadata...

Kuldne kesktee on jagatud vastutus ja koostöö, kusjuures täiskasvanutel on olulisem roll, sest neil on olemas kogemustepagas, mida lapsel maailma asjadega toimetulekuks veel… või enam… ei ole… Nii arvan mina, kuid võin eksida…

Tänapäeva lapsed vajavad hoopis uusi lahendusi õpimetoodikates ja eks oleks need omal ajal ka meile kasuks tulnud…

Vajalik on selgeks teha see, mis on õpetaja ja kogu kooli kollektiivi töö eesmärk ja millised on olulised, millised vähemolulised tegevused seda maailmas toimuvate arengute valguses. Kauplustes võib näha müüjaid, keda segavad kliendid, sest nad julgevad kauba riiulitel segi ajada ja tüütavad oma küsimustega, kui müüjal on vaja riiulitelt tolmu võtta ning hinnasilte kleepida…

Kas sama toimub ka koolides?
========================================================================

Kersti Türk, Tartu Erakooli direktor:

Nii puuduva õpilase toetamine kui arenguvestluste läbiviimine on väga tihedalt seotud kooli töötajate ja õpetajate hoiakutega ning kooli kultuuriga – kuivõrd õppijakeskne ja õppimist toetav kool on.

Tartu Erakoolis (TERA) on puuduva õpilase toetamiseks võimalik leida sobivaimaid ideid toetava õppe süsteemist. Sõltuvalt terviseprobleemist on puuduval õpilasel võimalik saada kodus õppimiseks infot e-koolist, võimalusel käia koolis konsultatsioonitunnis ja vastamas, et ei tekiks suuri lünki, ja vajadusel saada ka individuaalset juhendamist nii õpetajate kui kaasõpilaste poolt.

Alati arvestatakse tundides puudunud õpilase ajutise mahajäämusega ning leitakse parimaid viise tema kiireks kohanemiseks. Samamoodi märgatakse andekamaid ja luuakse neile tunnis võimalused täita lisatöölehti, mingit teemat ise kaasõpilastele õpetada, leitakse võimalusi põnevate lisalugemiste kaudu ja nt ringijuhendaja abina oma andekust arendada.

Loomulikult on väga tähtis koostöö lapsevanematega, nende kaasamine ja pidev informeerimine lapse edasijõudmisest on suureks abiks. Arenguvestlus on kaks korda aastas toimuv hea võimalus lapse individuaalse arengu toetamiseks, õpilase enda vastutuse suurendamine oma tulemuste, käitumise ja suhete eest, vajadusel ka probleemide lahendamiseks sobivaimate tegevuste kokkuleppimiseks.

Kindlasti tunneb õpetaja end arenguvestlusi ette valmistades, juhtides, korraldades kindlamalt, kui ta on saanud seda koolitusel harjutada või on ise osalenud lapsevanemana/töötajana hästi läbiviidud vestlusel.