2.jaanuar 2015... Kui kõik algusest ära rääkida, siis...

Kõigepealt: "Head uut aastat, kõikide soovide täitumist, mis pikas perspektiivis ikka parema elu poole viivad ja targalt talitamist 2015 aastal!"
Siit huvilistele digitaalne: Targu talita, millest saab lugeda igasuguseid põnevaid Maalehe lisadena ilmunud soovitusi igapäevase elu elamiseks. 

Olen tagasi Pariisist. Läksin ideega, et kui on ikka vahva reis ja tunnen, et tahan Pariisist lõpuks raamatu kirjutada, siis hakkan pihta. Ei kirjuta. Mitte veel. Õnneks olen vabakutseline ajakirjanik - kirjutan siis, kui isu tuleb. Ja õnneks kirjanik, kes ise otsustab, millal ja millest kirjutab. Raamat sünnib südamest ja vägistama ma ennast ei hakka. Niisiis... ootab see raamatuke: "14 päeva Pariisis" veel oma aega ja lõpetan parem käsikirja: "14 päeva Oslos".

Pariisis on mul 3 olulist asja nähtud:

1. närvilised inimesed ja madal teenindustase kaunikõlalistest pöördumistest "madam" ja "musjöö" hoolimata;
2. mõlgitud autod ja hullumelne liikluskultuuritus ning
3. imeilusate nikerdustega uhked suured ehitised :)

Hoolimata sellest, et välismaailm meie sisemaailma peegeldus olevat, sain sõbrannalt, kes 12 aastat Pariisis elanud, kinnitust, et minuga sarnase sisemaalimaga inimesi on palju, palju ;)

Üks kehva teeninduse näide oli Trip-advaisoris jm end kõvasti reklaamiv Cafe Le Depart - St.Michel. Lisaks ebaviisakale teenindusele, mille osaks me saime, on seal pirakad hinnad. Kindlasti ühed kõrgeimad, kui mitte kõige kõremad hinnad Pariisis. Üks väikene tass late kohvi maksab näiteks 8 eurot. Võib-olla oli lihtsalt sel teenindajal paha tuju, kes meid teenindas... ei tea. Või oleme hea teenindusega nii ära harjunud, et sooviks sõbralikku ja professionaalset käitumist iga teenindaja poolt.

Kui ei taha mõlkis autot, siis mine Šveitsi mitte Pariisi!

Tänavapildis on just mõlkis autod külalistele kohe silma hakanud, nentis ka Karita. Vist vaid Amsterdamis olen rohkem lömmis ja kriimustatud autosid näinud. Seal parkis sõber oma korraliku auto linnapiirile ja istus sellisesse, millest kahju ei olnud... Kõnniteedel sõitmine oli täiesti tavaline... autot parandada ei ole mõtet...

Samas, kui Pariisis on registreeritud umbes 2,4 miljonit elanikku, kellest paljud autoomanikud, tänavad kitsad ja liiklus kiire, parkimiskohti ei ole ja igaüks peab oma elu eest võitlema, siis pole ju imestada, et autod katki...

Minu elukaaslase silme all parkis kohalik naisterahvas auto nii, et müksas korralikult tagumist. Daniel seisis igaks juhuks oma auto juures, mille taha saatuse tahtel see imelik madaam oma autot proovis parkida. Naisel puudus arusaamine, et ta ei mahu sinna. Daniel ütles madaamile, et vabandust, te müksasite tagumist autot. Daam vastas, et kui too, kes sinna parkis, ei soovi olla otsa sõidetud, siis ei tasu Pariisi tulla. Mingu Šveitsi!

No jah... Õnneks loobus ta lõpuks ja sai aru, et ei saa nii parkida, et sõidab otsa ka meie autole. Kahju, et ma ei jõudnud teha fotot just sellisest hetkest, mida silmadega jäädvustasin... auto oli pargitud nii, et kahe auto vahel ei olnud mitte ühtegi millimeetrit...

Raske on talvel hinnata, kas linn on roheline

Pariis on vikipedia andmetel väidetavalt kõige rohelisem, elamisrääseim ja üks kallimatest Euroopa pealinnadest. Viimasega võin isegi nõustda, kuigi tundub, et Tallinn hakkab ette jõudma. Kuid kahe esimesega? Tänaval pühade aegu liikudes, kui autosid oli vähem, kui tavaliselt, mainisin elukaaslasele, et õhu saastatus on siin linnas nii suur, et mina siin küll elada ei suudaks. Tema naeris ja ütles, et see oli üks põhjus, miks ta Oslosse kolis, paljudel tuttavatel, kes Pariisis elavad, pidi olema probleem hingamisteede haigustega.

Sain teada, kuidas varastatakse metroodes ja sildade peal, sõitsime läbi ka kõige kriminaalsemast linnaosast. Mündil on kaks külge ja seda ei saa kunagi unustada.

Samas nostalgitses Daniel kanali ääres, kus oli tema jaoks see õige Pariisi hingus... tänaseks küll kuskile kadunud ja mälestustes veel elav... Suudlesime nagu kord ja kohus kuulsa silla peal ja esimesel jaanuaril põletasime seal rituaaliroosiga oma uusaasta soove...

Ka selle kanali sildadele on paarid pannud tabalukke oma seotuse kinnitamiseks. Huvitav, kui suhe läbi, kas siis tulevad otsivad oma tabaluku üles ja saevad selle silla piirde küljest ära võtmiseks katki?

Põnevad olid mingi suure puu kuivanud õisikud. Need rippusid nagu naturaalsest materjalist jõuluehted puude küljes. 

Kui kõik need puud on rohelised, siis on seal kindlasti kaunis istuda. Kanali ääres on mitmemeetrised pingid, mis piki kanali äärt on pandud ja paljud istuvad suvel sildade treppidel nautides lihtsalt olemist.

Meil vedas ilmaga ka nüüd. Kuigi enamus aja oli suhteliselt külm, oli lund ja vihma vaid natuke ja päike tervitas meid pea iga päev.

Kaunis pakend, mäda sisu?

Mulle hakkab üha enam tunduma, et miski on jõudnud iganeda, vanaks ja halvaks minna, kuid ikka ja jälle imetletakse pakendit, märkamata, et sisu ei kõlba enam...

Bardon Prantsusmaa ja Pariis, kuid mulle jäi sellest vähesest süvenemisest mulje, et Pariisi klišee - moe ja armastuse pealinn... glamuur ja sensuaalsus ja kunst... on tõesti klišee ja huviga vaatasin, kuidas sisutut pakendit kaunimaks viimistletakse ja Pariisi au hoitakse.

Peale mõttetut 2 minutit kestnud minu elu kõige nigelamat vaid valgetes värvides ja mannetute viguritega tulevärki, nägin Pariisi kõrguselt teise ehitise Tour Montparnasse (58. korrusega maja) 56.-ndal korrusel hulganisti mossis ja pettunud nägusid. Ei aidanud isegi hirmkalli pileti hinnas olnud alkohol, mis šampuselt tasakesi läks üle odavale vahuveinile vastavalt inimeste joobe astme kasvule...

Pidu oli alla igasugust arvestust, kuid kuna mul on sünnipäev 31. detsembril ja see oli minu mehe üllatuskink lisaks Pariisi reisile, siis tegime ise asja ilusaks ja lõpetasime öösel mõnusasti kesklinnas pargiaia kivimüüril istudes, Notre-Damet (Jumalaema kirikut) vaadeldes ja igati maitsvat kebabi süües. Möödujad soovisid head isu ja head uut aastat - no täiesti inimese tunne tuli...

Kusjuures Notre Dame i Paris, ehk Jumalaema Kirik Pariisis on tuntud ka kui Notre Dameí katedraal ja on tõesti üks maailmatuma vägev ehitis. Kes on lugenud raamatut Esmeraldast ja Quasimodost

56.-lt korruselt öise Pariisi vaade ka nähtud ja fotosid klõpsitud...

Ka pabertorbikud, paberlindid ja muu odav hiina kraam nähtud, millega Pariisis siis uue aasta ärasaatmine lõbusamaks tehakse...

Kusjuures lisaks drinkidele plastmasstopsides oli peol vaikuse ja halva muusikavalikuga ruumi täitev igav DJ.

Suupisteteks, mida pileti hinnas lubati... pakuti mõnele laudkonnale, kes vist kõige enam nurises, suurest klaaskausist vahukomme. Igaüks tohtis võtta ühe vahukommi. Hi, hi, hi... sõbrannal muidugi hea meel. Saatsin talle sealt tornist sms-i oma muljetega ja tema sai tänitada, et ta ju ütles, et mõttetumat kohta kui Pariis, uue aasta vastuvõtmiseks ei ole!

Hiljem sain teada, et pilet inimese kohta maksis 100 eurot.

Eksole jah. Miskipärast on vist ikka nii, et ajalukku on jäänud see kõik, mida me Prantsusmaast ja prantslastest arvame teadvat... Maitsetut ja surnud toitu nokkides meenus aastatetagune uudis: "Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy kiitis eile unikaalset prantsuse kööki ning loodab, et prantslaste gastronoomia pääseb UNESCO maailmapärandi nimekirja. “Meie gastronoomia on maailma parim,” uhkustas Sarkozy Pariisi põllumajandusnäituse avamisel!" 24. veebruar 2008.

Nägime sealt ülevalt tornist ka Versailles lossist lastud mõnd üksikut raketti, mis taevasse lendasid nii pika ooteajaga, et inimesed väsisid pimedasse taevasse vaatamisest...

Meie prantslannast lauanaaber oli, enam kui tund peale uue aasta tulekut, ikka veel šokis, et kus on siis ilutulestik!?!

Päeval leidsime autole kenasti kesklinnas parkimiskoha ja sellest vaevast enne peole minekut pääsesime. Nats tuli metrooga sõita. Maailma neljas metroo ikkagi! Kui peale "suurepärast" pidu Pariisi moodi ja türgi VÄGA maitsva kebabi söömist metrooga sõitsime, kohtasime pettunud inimesi ka seal. Kõik olid oodanud suurejoonelist ilutulestikku Eiffeli tornist - mida ei olnud, seda ei olnud...

Aga nüüd siis veel kord pakendist - esimesel jaanuaril ei rääkinud telekas uudistes keegi, et midagi oli pahasti. Näidati, kui suurejooneline Pariisi ilutulestik oli, mida tuhanded ja tuhanded turistid vaatama olid tulnud... ja raadiost muudkui korrutati sisendust - mulle meeldib Pariis päeval ja ööl, mulle meeldib Pariis kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Ma armastan Pariisi...
Hea idee EAS tegelastele, kelle 2015 aasta ülesandeks on tõsiselt Eesti kuvandiga tegeleda... Piisab vaid sellest, kui raadios ja telekas hakkata vastavasisulise hüpnoosiga tegelema ja parem, kui internationalt! Meedia on ju võimas masside mõjutaja.

Positiivne oli see, et linn oli plinkivate tulede säras ja päris paljudes kohtades olid linnas kaunistatud jõulukuused - päris ehtsad! Õnneks seda 2014 aasta skandaalset pepuneeti, ehk siis väidetavalt modernset jõulukuuske, ma seal ei näinud, mida paljud prantslased lihtsalt punastades pidid linnaväljakul jupp aega nägema...

Ei ole ootusi, ei ole pettumust!

Jah, ei tekkinud seekord mul mingit tunnet, et sooviksin kirjutada raamatut Pariisist... Äkki kunagi see tunne tuleb... sest vaat, tahaks ikka kirjutada sellest, mis on ilus, huvitav, vahva ja mida tasub avastada... mitte sellest, mis on halvasti...

Ei ole ootusi, ei ole pettumust, eks?! Nii ma ju ise õpetan oma koolitustel. Olen Pariisis ka enne käinud, kuid oma elukaaslasega, kelle kodulinn see oli, olin seal esimest korda. Tema püüdis teha oma parima, et ma õnnelik oleksin. Proovisin minna sinna ilma igasuguste ootusteta, kuid kui endalt tõsiselt küsisin, et kuule, Katrin, mida Sa tegelikult lootsid näha ja kogeda, siis sain ka vastuse: stiilselt riides sensuaalseid naisi; maitsvaid ja ilusaid kooke; super heal tasemel gulinaariat; vaikust ja mõnusa hõnguga väikeseid kohvikuid; viisakaid ja sõbralikke inimesi...

Riietus oli inimestel nii tavaline, kui veel olla sai. Mõnel vaateaknal nägin mõnd huvitavat detaili... no ei... ei ole seda, mida oleks oodanud mõeldes, et tegemist on moepealinnaga. Hoolimata sellest, et palju ringi sõitsime ja pikki vahemaid nii linnas kui linna ääres, ja nägin palju, äkki ei näinud siiski seda õiget kohta?! Tuttav ütles, et õige oleks ikka olnud turisti kombel käia ainult nendes kuulsates kohtades ja siis bussiga sõita, jalgsi käia. No käisime ju ka nendes kohtades ja sõitsime metrooga ja auto oli suurepärane asendus bussile, kuid selles see mure ongi, et nägin ka muud, kui tavaline turist, kes kodus teeb eeltöö, kuhu minna ja miks ja siis ajab paar päeva Pariisis seigeldes kaardil näpuga järge...

Kõige maitsvam toit oli sel korral Pariisis kartulisalat minu eestlasest sõbranna juures, kebab ning türklaste restoranis söödud kus-kus, tšillise aedvilja toidu ja täidetud mannaleivaga... olen unustanud selle leiva nime.

Hotellides olin sügavalt masendunud hommikusöögi valiku üle, mille parimaks näiteks olid halva kvaliteediga groissandid ja igasugu ülimagusad 100 aastat säilivad keeksid, koogikesed ja saiad. Ka siin pagaris on ilus vaatepilt, kuid maitseelamus? 

Ei midagi värsket ja elusat - ei mingit kurki, ega tomatit, ei mingit head juustu... Omlett ja peekon?! Unustage ära! Seda lihtsalt ei saanud ka siis, kui küsisin. Ühel hommikul oldi unustatud kartuliga omlett mikrouunist enne serveerimist läbi lasta, mis kinnitas minu kahtlust, et hommikusöök on kõik kauasäiliv, kas konservantidest pungil või siis külmutatud toit. Kohv oli õnneks hea, kuigi lahja piim rikkus ka selle maitset. Ei mingit maitseelamust.

Prantslaste klassikaline hommikusöök koosnebki kohvist ja groissandist. Küllap nad siis arvavad, et kõik hotellikülastajad selle "hiiglasliku" valikuga rahul on. Rahast oli kahju. Oleks teadnud, oleks loobunud hotelli hommikusöögist ja asendanud selle kohalike türklaste söögikohas, kus enamasti saab siiski veel "elavat" toitu.

Lubasin endale, et aastal 2015 ei kritiseeri ma mitte midagi ja siin ma nüüd siis olen. Porisen nagu porilane :) Õnneks saan ma sellest ise aru ja võtan täiega vastutuse enese silmade ja maitsemeele abil kogetu ja kirjeldatu eest.

Kuningate kook Galette des rois tee ise või osta vaid pagaritelt

Seekord sai Pariisis ära proovitud ka kohalik kuningate kook Galette des rois. Nimelt tahtsin teada, kas küpsetan seda ikka õigesti. Nagu enamus koogilised siin, on ka Galette des rois lehttaignast ning kahe kihi vahel on mandlikreem. Tunnistan, et see, mida ma kodus meesperele nikerdanud olen, on nii maitselt kui ka ilult tunduvalt parem ;) Peaks neile seal Prantsusmaal õpetama, kuidas nende rahvuskooki teha nii, et see ka maitsev ja ilus oleks ;) Kusjuures ka lehttaigen on selline, mis ei ole see nn ehtne ja maitsev, millega meie Eestis harjunud oleme. Pigem õhuline, nätske ja maitsetu. Kindlasti odava margariini mitte võiga tehtud.

Minu kook nägi 2014 aastal välja selline nagu pildil näha :) Kui vaadata erinevaid õpetusi, siis sõltub koogi välimus ka sellest, kui terav on nuga, kuidas ja kas tehakse lõiked koogi äärde ja milline muster selle peale tehakse. Esimesel korral tegin kandilise taigna nurgajääkidest koogi keskele uhke krooni. Olin ise väga uhke oma loomingulisuse üle, kuid võta näpust. Mees praakis välja - niisugune kroon selle koogi peal ei käi.

Huvitav oli teada saada, et poes ja pagaris on müügil erineva suurusega Galette des rois - ühe inimese kook ja siis suurem ja veel suurem. Siin kahel fotol on pagariäride Galette des rois.

Avastasin, et ma ei ole oma kuningakoogi tegemisest netti kirjutanud. Õnneks leidsin ühe eestikeelse retsepti neile, kes katsetada soovivad: Prantsuse kuningate kook. Soovitan selle video näidise järgi koogile puudersuhkrut peale mitte raputada :) Vaata siia: kuninga koogi pildid. Mitmelt koogil näed puuderuhkrut? Koogi pinnale tuleb terava noa otsaga enne koogi ahju panemist teha kena muster. Siin videos: Prantsuse kuningate koogi tegemine, õpetab prantsuse kokk, et muster tuleb teha peale koogi määrimist, mitte enne.

Eriti maitsev on kook soojalt ja kui seal on piisavat palju täidist, siis ka külmalt. Väga rammus suutäis, mille tegemise aeg on just nüüd jaanuaris. Kooki süüakse kolmekuninga päeval. Pere kõige pisem ronib laua alla ja peab sealt ütlema, kellele tükk, mis lahti lõigati, taldrikule pannakse. Vanasti pandi koogi tegemisel selle sisse uba, tänapäeval kas šokolaaditükk või kujuke. Mina eelistan šokolaaditükki, sest siis on minimeeritud võimalus, et keegi oma hambad murrab.

Meie peres on Daniel see

õnnelik, kes tavaliselt üllatusega tüki saab - siis saab ta ka krooni ja võimaluse sellel päeval kuningas olla :) Nii juhtus ka Norra toodud Galette des rois'i puhul - Daniel sai portselanist väikese kuningakuju. Hea, et hambad terveks jäid. Paberist kuldne kroon antakse kaasa koos koogiga.

Karita juures olin mina see, kelle koogitükis oli kujuke - väike portselanist lehmake. Õhtul sain mõne tunni olla kuninganna Pariisis :)

Magus elu?

Igasugu šokolaadikreemi koogid - moussed Pariisis ei ole enam minu jaoks ahvatlevad peale seda, kui sõin Danieli sõbra pere poolt minu sünnipäeva puhul pagariärist ostetud uhket autokujulist šokolaadi moussee torti...

Kellel isu endale magus suutäis valmistada, siis siin on üks šokolaadi moussee retsept. Võid asendada munavalged toorjuustuga. 

Proovisin ka paar ampsu sidrunikreemiga tartaletist... Tulimagus! Loobusin. Tartalett näeb välja nagu liivataigna korvike. Siin üks tartaletiretsept: Tartaletid mascarpone ja pistaatsia pähklitega.

Ekleere olen alati armastanud, kuid vahukoorega. Taigen prantslastel sama, mis meil, keedutaigen, kuid täidised erinevad. Levinud on kohvi ja šokolaadikreemiga täidetud ekleerid. Siin üks retsept: Ekleerid vaillikreemiga.

2014 ununes meisterdada jõuluhalg Buche de noel. Põhimõtteliselt on tegemist rullbiskviidiga, mis näeb välja kui puuhalg - tavaliselt pruuni kreemiga kaetud. Ka nüüd olid poodides ja pagariärides need müügil, kuigi jõulud on möödas.

Mehe rõõmuks lubasin kord aastas teha väikeseid pannkooke, mida süüakse sulatatud šokolaadiga. Minu imestuseks on Prantsuse köögis väga levinud kõikvõimalikud pannkoogitordid: french crepe cake, mida sai lapsepõlves päris tihti nikerdatud ja isu on elu lõpuni vist täis söödud.

Prantslased söövad palju magusat. Isegi kuulsasse sibulasuppi panevad suhkrut.

Hakkasin mõtlema, et lisaks stressile, mis tuleneb töökohtade vähesusest ja linnaelu survest, selgitab osati nende hüperaktiivsuse, närvilisuse ja agressiivsuse magusa söömise harjumus ja suhkru kogus, mida nad igapäevaselt tarbivad. Suhkur muudab meid teadaolevalt agressiivseks.

Lõpp hea, kõik hea

Kokkuvõttes oli elukaaslasega koos Pariisis tore olla, tema armastatud Audis superkvaliteetse muusikasüsteemiga muusikat kuulates ja nautides tema oskuslikku sõidustiili selles hullumeelses liikluses. Oli tore oma sõbral külas käia ja oma elukaaslase sõpradega kohtuda. Oli vahva käia neis kohtades, mis tõesti on Pariisi vaatamisväärsused... Endises kunstnike linnaosas Montmartre kohvikus veini limpsida ja vaadelda kunstilaadal inimesi...

Kuulata vahvat moosekanti, kes päris vana aja leierkastiga muusikat mängis ja ma käriseva häälega vanu tolleaegseid prantsuse laule laulis.

Imbuda koos turistide massiga 39 aastat ehitatud kaunisse Sacré-Cœuri kirikusse ja sealt taas välja, et nautida Pariisi vaadet...

Pildistada end Eiffeli torni igas olekus ja ennast nii torniga kui tornita...

Jalutada poolsaarel Île Saint-Louis ja süüa esmeses Pariisi jäätisekohviku järglases päris-päris jäätist...

Eiffeli torni otsas ei ole ma siiani käinud. Seekord sain kohalikult prantslannalt soovituse külastada torni ainult suvel. Nimelt selgitas ta, et külma ilmaga ja talvel on seal eriti vastik. Tornis on külm ja tuuline, torn kõigub... Kui kunagi soovisin üles minna, siis oli üks liftidest katki ja järjekord mitme tunnine. Loodetavasti ei kuku see ümber enne, kui ma seal ikka ära käin, sest 1987. aastal oli torni ehitamise peamiseks tingimuseks, et torn peab olema kergesti lammutatav. Kui see valmis sai, siis olevat see olnud linna kõige koledam ehitis, mis oli plaanis lammutada.

Kindlasti tahan ma avastada Pariisi kaunimat poolt, tagasi minna avastama Versailles lossiparki ja lossi, nautida rohelist Pariisi. Ehk läheks ka vaataks 1889. aastal loodud kabareekeskust Moulin Rouge, mis asub Montmartre i Paris'i kõrval ja ostaks piletid etendusele, kuigi see järjekord seal väljas tänaval, kui möödusime, ei olnud just kutsuv... Arhitektuuriline lahendus oleks põnev uudistada.

Sooviks üles otsida ka Eesti graafik Eduart Viiralti haua Pariisi idaosa suurimalt Père-Lachaise'i kalmistult. Teen seda suvel - siis, kui on tõesti roheline, soe ja päikeseline.

Katrin Aedma 2. jaanuril 2015 oma Oslo kodus

Imelist alanud aastat ja võrratuid elmusi!

Bonne année