Oktoober 2014

Mis tunne Sul on, kui tunned end kogu elu süüdi selles, et ei saanud oma lastele elamisväärset elu pakkuda? Kui sa julged olla see, kes oled ja teha seda, mida meeldib, taludes etteheiteid igal sammul? Kui Sul on missioon ja suhe, millest teised aru ei saa? Ja kui oled ühiskonna heidik hoolimata ilust, särast, tarkusest ja headusest? Ja siis võetakse Sinult Sinu 10 last... Vägisi... sest teisiti ei saa... Ja Sina oled ühtäkki haiglas ja kodutu...

“Ta on lihtsalt üks maailmatuma hea inimene! Tark ja tore naine, kellel on kindlasti suur roll selles, et minust sai loomaarst. Ta kinkis mulle raamatuid, õpetas mind loomi mõistma ja loodust märkama...

Ütle palun, et meie pere toetab teda. Ta on ju nii hea inimene, kuid see, mis tema kodus nüüd sünnib, see on tõesti kole...”

See oli killuke telefonikõnest Kristiinaga. Minu lapsepõlvesõbrannaga, kellega koos üles kasvasime.

Aga tema... inimene, kellest rääkisime, ta sündis ju samasuguses tavalises peres tavalise tüdruklapsena nagu meiegi. Ehk natuke erilisena, sest ta oli tõeliselt väikest kasvu, pisike kui Pöialliisi. On siiani. Väike aga kange. See oli suvel 17.07.1936, kui ta Sakala sünnitusmajas sündis ja toodi koju Pelgulinna ühte kaunisse väikese aiaga majakesse. Ema oli siis kodune, hiljem tegi käsitööd – tikkis, heegeldas ja nikerdas igasugu ilusaid asju kunstiateljeele. Isa oli aga postitöötaja. Täiesti tavaline, lihtne perekond.

Kuidas tekkis pealinnapiigal suhe looduse ja loomadega

Kolm aastat hiljem sündis perre õeke. Lasteaeda siis ei olnud, sõda aga küll. Sõja ajaks viidi lapsed maale onu ja tädi juurde pakku.

“Isa ja ema panid meid õega kelgu peale ja jalutasid Pelgulinnast Tallinn-Väiksesse. Tead, kus Herne tänav on? Jah, siis käidi jalgsi. Rongiga sõitsime Kostiverre. Seal oli onu oma hobusaaniga meil vastas,” räägib Luule. Ta mäletab palju ja põnev oleks teda lõputult kuulata, kuid minul vasardavad peas tähemärgid ja ajakirjas etteantud artikliruum.

“Sõitsime Harali tallu. Oota, kuula, see on huvitav, kuidas kolm venda, vennad Urmid, selle talu said. Elmar ja Julius Urm ning Kaarel Karg said selle maalapi Vabadussõjas osalemise eest. See oli tükike Kostivere mõisamaast.” Luule räägib, et just seal, jalutades metsades ja aasadel, suheldes onu ja tädi lehmade, lammaste, koerte, kasside, kanade, hanede ja partidega, tekkis tugev kontakt loodusega – tekkis ja jäi.

Maailma kõige õnnelikum laps!

“Tädi oli õppinud loomakasvatust ja võttis piimaproove. Õde loomadest nii palju ei huvitunud, kuid mina tegin onu ja tädiga kõiki töid. Seisin lehma kõrval ja paitasin teda lüpsi ajal – tädi tõmbas lehma tissist, sirr, mina oma pisikese käega aga tõmbasin siis ülalt alla, tegin lehmale pai, siis jälle tädi kord, siis minu... Kui ma sain aga kätte adrakured, olin ma maailma kõige õnnelikum laps!” räägib Luule, endal silmad säramas. Ta räägib, et kui ta palju aastaid hiljem tädil külas käis ja nimetas tollele kõikide loomade nimed, heldis tädi nii, et kinkis koti kartuleid.

Imelik, et Luule selle vastu võttis. Luule ei oska abi vastu võtta ja ei taha seda üldjuhul ka küsida. Inimene peab ise toime tulema... “Ma ei taha puuk olla ja krae vahele pugeda. Ei taha Sinult küsida... Ma võlgu ei jää...”, alustab ta ettevaatlikult, et küsida natuke raha kasside toitmiseks. Ma maksan ära, mul on... “Ei, ära maksa, ma ei taha!” vastan ja lisan, et kõik peavad olema avatud nii andma kui vastu võtma, et ma ei toeta välismaal elavaid inimesi, ma alustan inimestest, kes on minu lähedal, neist kellest hoolin ja keda kõige enam armastan. Võta ja unusta.

Klassi kõige ilusam ja targem tüdruk poiste ametit õppimas

Luule õppis 17. koolis Ristiku tänaval. Mäletan lapsepõlvest, kuidas sõbranna ema rääkis, et Luule oli oma klassi kõige ilusam ja targem tüdruk. Mis meie sellest teadsime. Huvitav fakt, kuid meie jaoks oli ta meie armas koeratädi, inimene, kes sai alati hästi läbi nii loomade kui lastega, inimene, kes õpetas meile palju looduse, loomade ja inimlikkuse kohta.

Kasvasime üles temaga samas majas Stroomi rannas... Kodus mängisin tollal enesest seitse aastat vanema õega Buulja mängu – õde kõndis toas käpukil ringi, mina olin tema seljas ja hoidsin tema patsidest kinni. Puulja oli Luuletädi koer, keda mul vahel lubati rihmast hoida. Vot selline nägi välja see vägev koer:

“Ma unistasin sellest, et minust saab loomaarst, kuid tol ajal ei olnud see moes”, pajatab Luule edasi. “Ema laitis kohe mõtte maha, et olen liiga nõrk ja pisike, kuidas ma ikka toime tulen. Onu ja tädi vaid rõõmustasid ja toetasid, kuid siiski valisin poiste ala. Kõiki tüdrukuid suunati tollal tehnilisi alasid õppima. Tore, kui neiust sai näiteks insener.”

Luule valis õppida Tallinna Polütehnilises Instituudis laevaehituse osakonnas. Meri talle meeldis. Tema esimesteks raamatuteks olid “Katajevi polgu poeg” ja “Veterinaaria raviõpik ülikoolidele”. Sisseastumisel kukkusid enamus keemia eksami tulemustega välja. Luulel oli aga tulemuseks viis. Kooli esimene keemia eksami viis.

Keskkooli kõrvalt oli Luule õppinud radistiks ja paadioperaatoriks. Ta oli ainus tüdruk poiste seas. Ta suunati merele ja maismaa elu jäi kümneks aastaks võõraks... Luule töötas radisti ja raadiojaama ülemana kaugsõidulaevadel. Mäletan, et kui olen väike laps, siis õpetas ta mulle morset. Lahe! Pereelu ja mereelu kokku ei sobinud ja elukaaslane tekkis alles siis, kui Luule valis maiseks jääda ja maaeluga tuttavaks saada.

Merelt maale koos koertega

Ühel päeval randus laev Riias ja Luule läks puhkusele. Mehed andsid talle kaasa suure ilusa valge pika lainelise kasukaga komandoritõugu laevakoera Buulja koos nelja piuksuva laikapojaga... Võtku Luule koer dekreetpuhkusele. Koer ja tema pojad olid põhjuseks, miks Luule otsustas merele tagasi mitte minna. Küll sakslasest kapter Miller keelitas. Ta oli tark mees. Ütles Luulele, et tule tagasi merele. Maal oled Sa võõras, ei tea, kuidas toime tulla. Ja tal oli õigus. Merel oli kinnine süsteem, samad nimesed, omad reeglid... maal käivad need asjad hoopis teisel moel...

Alguses töötas Luule maal radistina, siis õppis muid ameteid, pensionile läks Tallinna Vee inspektorina.

Pensionärina ei lõpetanud Luule töötamist vaid vedas posti, tegi muid juhutöid, et ära elada... seni, kuni tervis käest läks ja valud ei lasknud ei töötada ega niisama elada.

Merelt tulles elas Luule elukaaslase ja koertega Stroomi rannas ja oli tagakiusamise ohver, sest koeri ja kasse korteris sel ajal ei soositud.

Mina nägin lapsena pealt, kuidas mõned eriti õelad majaelanikud Luulet kiusasid, aknast talle näiteks keeva vett kaela kallasid... uskumatu! Ja mis seal salata, vaatasin rõõmuga nende õeluskottide vananemist ja hääbumist pealt. Ei saanud ju väikese lapsena kuidagi seda head tädi kaitsta.

Luule koerad magasid tollal veel satiintekkidel... kõik oli korras ja ilus, kuni...

Lapsi ei sündinud, mees lahkus, elu aga tõi Luule teele aina enam ja enam õnnetuid ja abi vajavaid loomi ja linde. Ta mäletab neid kõiki tänaseni ja tunneb sügavaid süümepiinu, et ei saanud, ei suutnud neile suurepäraseid elamistingimusi pakkuda. Tema saatuseks oli aidata teisi, ise abi saamata. Ikka ja jälle päästis ta katkise tiivaga linde, kellegi poolt kilekotis prügikasti visatud piiksuvaid kassipoegi, keldrisse kinni jäänud kasse, inimesi, kes olid jäänud pimedas metsateel või tänavatel vägivallatsejate küüsi...

Tagasi lapsepõlvekoju

Kui ema 1997. aastal suri, siis kolis ta tagasi lapsepõlvekoju Õle tänaval. Müüs Pelguranna korteri võileiva hinna eest naabrile. "Väga tore ja toetav naaber oli", ütles Luule selgituseks. Rahaga, mis sai, alustas ta aga lapsepõlvekorteris remonti, aitas teisi abivajajaid, toetas lastekodulapsi, kuid...

Remont jäi pooleli... Tolleaegse majavalitsuse poolt hooldamata korsten tekitas majas kütteprobleemi, see aga omakorda avariiolukorra Luule korteris – vesi külmus, torud roostetasid, põrandad mädanesid, mööbel sai rikutud... Majavalitsuse lubadused olukord likvideerida jäid lubadusteks... Talv, talve järel tuli memmel üle elada ebainimlikes tingimustes – kütteta, veeta, kanalisatsioonita. Koerad soojendasid vanainimest ja tema neid.

Aina süvenev avariiolukord viis korteris elanud memme tervisekaotuse ja sandistumiseni. Ta usub, et toimus keha alajahtumine e hüpotermia, millest tulenes jõuetus, nõrkus, pidevad valud, deformeerunud luud, haavandid jalgadel, liigese- ja närvipõletik, diabeedisümptomid). Korter muutus elamiskõlbmatuks, toimis vaid elektrisüsteem, puudus vesi, kanalisatsioon ja küte. Ainus, mida ta suutis oli loomadele toitu tuua ja neid toita. Olgu tänatud need head inimesed, kes talle toidukohtades päeva lõpus toidujäägid andsid. Loomade nimel ta elas ja liikus, kuigi valud olid sellised, et tihti jalutas ta mööda tuba või õuet ja lihtsalt oigas naabritele arusaamatult. Ta ei saanud ju kellelegi näidata, mis kodus toimub, sest muidu oleks koerad varjupaika viidud ja tema haiglasse...

Ta varjas olukorda isegi parimate sõprade ja lähedaste eest, kannatas, kuid abi ei palunud... Siin pildil on Luule minu india pulmas - nagu ikka - hea ja hooliv. Pildil siis Luule, Katrin, Merike. Ei teadnud mina, et kodus oli tal olukord täiesti kontrolli alt väljas...

Ta palus abi ametkondadelt, kuid sealt ei saanud... Mitte sellist, mida vajas.

Koristamiseks tal enam jõudu ei olnud.

Vigasena ei suutnud vana naine oma loomadega väljas jalutada ja nende järelt koristada. Nii tekkis kultuurkiht, mida täna televaatajatele näidatakse. Naabritel on loomulikult hirmus sellises olukorras elada, omanikul endal veel hirmsam.

http://seitsmesed.ee/eesti/uudis/2014/09/10/ouduse-lopp-ule-tanaval-koerad-paasteti-esimest-korda-valjaheidete-keskelt-varske-ohu-katte/

Kurb lõpp ja uue elu algus?

Septembris 2014 tungiti vägivaldselt tema korterisse TV saatel sisse... Tema koerad võeti ära ja viidi varjupaika, tema ise aga haiglasse... Seda kõike kohutavalt inetu vägivalla ja meedia kära saatel... Kas tõesti ei suuda meedia endale paremaid reklaamikanaleid valida, kui ligi 80 aastase vanamemme eraelu? Julmad on inimesed nokkides halastamatult surnuks oma enese liigikaaslasi...

Mark Twain on öelnud, et

me ei ole õnnetud mitte selle pärast, mida me ei tea,

vaid selle pärast, mida me arvame end teadvat, kuid mis tegelikult ei ole nii...

Lohutasin Luulet, et pea püsti. Ega Santorini saart ka keegi enne teada ja tunda tahtnud, kuni vulkaanipurse ja suur maavärin sellele vaesuses virelevale saarele kogu maailma tähelepanu tõi. Täna on see üks ilusamaid ja kallimaid turismisihtpunkte maailmas.

Meil kõigil on oma lugu... me kõik väärime mõistmist mitte hukkamõistu, me kõik väärime armastust ja toetust.

Selline on siis lühidalt ühe eesti naise lugu... Neile, kes ei tea... Ja selle loo ridade vahel on veel palju enam peidus... Ja las olla, sest täna ei ole oluline, kes on süüdi, vaid kes saab aitada, et Luule saaks uuesti elamisväärse elu ja elamisväärse kodu...

Infoks, et see lugu on kirja pandud minu silmade, mulle teadaoleva taustainfo ning Luulega tehtud intervjuu alusel eesmärgiga näidata ka mündi teist külge... seda, millest meedia vaikib. 

Kui keegi soovib midagi lisada, küsida, kommenteerida... siis on lahkesti võimalik saata meil: info @ KaKonsultatsioonid.ee

Luule kallid koerad, laevakapteni koera Buulja ja teadmata laika kutsikate järglased, ootavad Tallinna Koerte Varjupaigas toetust ja uut peremeest...

Luulele saab tema kodu ja elamiseks vajalike riiete jms taastamiseks toetuse kanda kontole:

Luule Urm

EE511010002040883000

SEB

Iga annetus on abiks! Täname!

Armastavad südant ja hinnanguvaba meelt kõigile!

Lugu Luulest, mis ilmus ajakirjas Tervisetark