Ilmus ajakirjas Tervisetark, suvi 2015

Kirjutas: Ilona Karula

Tänapäevane Mowgli lugu Luulest, kes elas aastaid šokeerivates tingimustes kaaslasteks vaid koerad

Luule elas viisteist aastat lõpuks koos kümne koeraga kütmata korteris, kus krõbedamate talvekülmadega langes toatemperatuur -8 kraadini. Kõik need aastad hoidsid Luulet elus vaid koerad, kes end tema vastu pressides ei lasknud surnuks külmuda.

Luulele saab tema kodu ja elamiseks vajalike riiete jms taastamiseks toetuse kanda SEB kontole:

Luule Urm, EE511010002040883000

Iga annetus on abiks! Täname!

Luule Urm (79) on kuulus Õle tänava vanaproua, kes telekaamerate, politsei- ja kiirabi saatel oma korterist jõu ja häbiga välja toimetati. Ta elas aastaid ebasanitaarsetes oludes, mille viimases staadiumis oli suurem osa ta elamispinnast koeraväljaheidete alla mattunud. Luule räägis Tervisetarga ajakirja ajakirjanikule oma loo, kuidas temast Mowgli-saatusega koeratädi sai ja millise ränga hingetrauma see talle põhjustas.

Peen daam reisis pool maailma läbi Luule on kõrgharidusega naine, kes töötas aastakümneid laeval radistina. Elu merel võimaldas Luulel mööda maailma ringi reisida ning kinnise Nõukogude Liidu piiri tagant ligemale 40 riiki külastada. Nii on Luule läbi käinud Euroopa, külastanud Aafrika riike ning jõudnud Ameerika mandrile.

"Ainult Austraaliasse ei jõudnud," kahetseb ta. Kuna puhkust laeva peal väga ei antud ja raha seal ka ei kulunud, sai Luule mandril lubada endale glamuursemat ja luksuslikumat elu. Ta einestas alati restoranides ja kohvikutes ning kandis rätsepa õmmeldud moodsaid kostüüme. Tavaline nõukogude naine võis taolisest elust vaid und näha.

"Mul olid tõesti ilusad kostüümid, kleidid ja mantlid ja mitte kunagi ei ostnud ma neid poest. Mul oli ka oma juuksur, tänu kellele olid mul alati kaunilt sätitud soengud. Ja pildistaja oli mul ka oma. Olin siis noor ja natukene kena..." meenutab Luule heldimusega. Ta muutub kurvameelseks kui mõtleb, et nooruspõlvest pole tal tõenäoliselt enam ühtegi fotot järel, sest enamus ta maisest varast hävis niiskuse tagajärjel lagunevas korteris.

Kõige rohkem on Luulel kahju raamatutest, mida tal oli üle tuhande. "Kord ütles mu koolivend, et ta ei mõista, kellega on tegemist, sest raamaturiiulis oli nii paljude erinevate erialade kirjandust. Mul oli tõesti väga palju huvisid," meenutab Luule.

Toas olid miinuskraadid

Kord kui Luule merelt pikemale puhkusele saadeti, anti talle mandrile kaasa hoida laevakoer Buulja, nelja kutsikaga. Kuigi Luule leidis kutsikatele omanikud, avastas ta peagi, et kaks neist pole piisavalt hoitud ja võttis loomakesed kõik kasuperedest tagasi. Koertest sai põhjus, miks Luule otsustas merele enam mitte tagasi minna. Alguses töötas ta maal radistina, siis omandas muid ameteid ning pensionile läks Tallinna Vee inspektorina. Meest ja lapsi Luulel ei olnud.

"Mul oli eluarmastus, kuid meid viis lahku tema alkoholiprobleem. Olin siis juba 37. aastane ning aastaid hiljem enam ei tekkinudki pereloomise võimalust," märgib ta. Nii sai Luule koertest talle ainus perekond, tollel ajal oli kõik veel ilus ja korras ning neljajalgsed magasid lausa satiintekkidel.

Nende viieteistkümne aastaga kasvas koerte arv kümneni, kes poegis, keda ei raatsinud Luule tänavale virelema jätta.

Luule tragöödia sai alguse 1997 aastal kui suri ta ema ning ta oma lapsepõlvekoju Õle tänavale kolis. Luule müüs oma Pelguranna korteri võileiva hinna eest ning alustas saadud taha eest Õle tänaval remonti. Viimane jäi aga pooleli, kuna tolleaegse majavalitsuse poolt hooldamata korsten tekitas majas kütteprobleemi ning see omakorda avariiolukorra Luule korteris –vesi külmus, torud roostetasid, põrandad mädanesid, mööbel lagunes. Talv talve järel tuli memmel elada ebainimlikes tingimustes kütteta, veeta, kanalisatsioonita.

"Kõige ehmatavam oli esimene talv kui toas olid miinuskraadid ning koerte joogivesi jäätunud. Koerad surusid ennast tugevasti vastu mind, nii et õhk ka ei pääsenud vahele, nemad soojendasid mind ja mina soojendasin neid," kirjeldab Luule oma ellujäämisväljakutset. Kuna tegemist oli nurgapealse esimese korruse korteriga, mille kõrval kütmata koridor ning all külmad sanitaarruumid, oli korter eriti külm.

Koerad soojendasid vältides surnuks külmumist

"Kui päike soojendas aknaid ja seinu ning toas oli pluss kümme kraadi, siis suure niiskusega kombineerituna mõjus see eriti laastavalt. Üle keha lainetas tugev pindmine valu, mida ei anna võrrelda sellega, kui pakasega küüned või varbad valutavad. Tekis hüsteeriline seis, mis ei tulene kurbadest mõtetest, vaid füüsiline keha on hüsteerias, mis omakorda kandub edasi vaimseks hüsteeriaks. Tulevad hallutsinatsioonid, liigese- ja lihasvalud ning kõige hirmsamad närvivalud," kirjeldab seda aastaid taluma pidanud memm.

"Kui oli väga külm, tekkisid rindkeres valud, mida ma ei suutnud lõpuks enam taluda. Tõmbasin teki üle pea ja lihtsalt karjusin valude käes. Koerad pressisid aina tihedamalt vastu mind, püüdes mind tervendada ja mu kannatusi leevendada." Madalaim kehatemperatuur, mida Luule endal mõõtnud on, oli 33,5 kraadi, mis on juba vaegsoojumus ja võib lõppeda surmaga. "Kõige rohkem mõjutab alajahtumine närvisüsteemi ja vereringet ning selle tagajärjel tekkisid mul sellised närvipõletikud, et ma ei saanud enam lamada ega istuda, ainus talutav asend oli püsti seismine," kirjeldab ta õudu. "Mind hoidsid elus ainult koerad. Nemad sundisid mind liikuma ja tegutsema, nende pärast pidin püüdma väljas käia, et toitu tuua."

Tervis vedas alt ja koeraväljaheited kogunesid tuppa

Alguses käis Luule kõigi oma koertega ükshaaval väljas jalutamas. Kui tervis halvenes ei jäänud tal muud üle kui mingil hetkel asetada põrandale makulatuur, kuhu peale neljajalgsed häda tegid. Väljaheited viis Luule kilekotiga prügikasti, kuid õige pea visati need talle mõne kiusliku naabri poolt tagasi ukse taha või läbi mädanenud ukse, mida enam kaardunud puidu tõttu lukustada polnud võimalik, otse tuppa. Kui Luule tervis täielikult sandistus, hakkasidki ekskremendid tuppa kogunema. Tal ei olnud enam jõudu koristamiseks ega naabritega võitlemiseks.

Ainus, millele Luulel veel elujõudu jagus oli söögi hankimine. Väikese elektripliidiga süüa keeta ei saanud, sest pistikupesad olid seina küljest lahti mädanenud. "Olin nii nõrk, et poodi minnes ulatasin raha poemüüja kätte ja ütlesin, mida mul vaja oli. Ma istusin ja nemad aitasid mind."

Kuna Luule on intelligentne ja hea suhtleja, käis ta läbirääkimisi pidamas ka mõnes kohvikus, kus nõustuti talle päeva lõpus toidu ülejääke loovutama. "See oli nii korralik ja kvaliteetne söök, et kohvikus muheleti, et isegi inimesele on see liiga hea toit, rääkimata koertest," meenutab Luule, kellel õhtuti enne koju minekut alati kohviku laua taga kõht korralikult täis söödeti. Luule on neile abivalmis inimestele väga tänulik.

Tundis piinlikkust ega julgenud paluda abi

Luule ei otsinud oma ekstreemsele olukorrale abi, sest piinlik ja hirm oli. "Ma ei saanud kellelegi näidata, mis kodus toimub, sest muidu oleksid koerad varjupaika viidud ning mind haiglasse pandud. Koerad olid aga minu perekond ja kõige kallim vara." Naine varjas olukorda isegi parimate sõprade eest, kellel ise külas käis. "Mitte iialgi ei laskunud ma sellisele tasemele, et pidada seda jubedat elu normaalseks. Ma ei loobunud mitte kunagi puhtuse tajust. Ma ei kutsunud kedagi külla, kuid mind siiski kutsuti külla ja kui ma kellegi kodus käisin, siis loomulikult oli tunne, et mina olen sellest kõigest ilma. Lohutuseks kujutasin ma oma laostunud kodus ette punkrites inimesi sõja ajal, kes kunagi alla ei andnud, lootusega, et see on mööduv. Nemad ei käinud kunagi alla ja ka mina lubasin endale, et ma ei käi kunagi alla, sest olen näinud lähedalt allakäinud inimesi ja nemad ei käinud alla mitte elamistingimuste pärast."

Puhast vett sai Luule kõrvalmaja healt naabrilt, oma paremad riided, voodipesud ja tekid viis ta alati ilusamate ilmade korral õue tuulduma või ladus pakkidesse ning jättis vihma korral koridori, et koerad neid ära ei trööpaks.

"Ma olin teadlik lõhnadest, mis olid mulle või riietele külge jäänud ja see ei jäänud märkamatuks ka naabritele. Ühel talvel kui veebruaris oli suur sula ja ma läksin toitu tooma ning jätsin oma asjad taas trepikotta, oli keegi "hea naaber" mu kotid lükanud sulavee valingu alla. Lisaks külmale toale ja märgadele riietele jäime ilma ka soojast tekist..."

Vaevab hingevalu ja lein

Luulele on ette heidetud, et miks ta kütta ei saanud kui kõik teised said. Põhjus on lihtne. Selle aja peale kui Õle tänava maja korsten korda tehti, olid seismisest ja suurte temperatuuri kõikumiste tagajärjel ära lagunenud tema pliit ja ahi. Majas toimus ka tuletõrje ekspertiis, mis keelas küttekollete kasutamise. Nõuti, et oleks laotud uus küttesüsteem. Selle aja peale olid teised korterid läinud üle juba elektriküttele ning Luulel, kes on tavaline vaene Eesti pensionär, ei jätkunud raha uue küttesüsteemi ehitamiseks.

Möödunud aasta sügisel tungisid ametnikud naabrite kaebuse peale televisiooni saatel tema korterisse. See oli vanamemme jaoks väga alandav kogemus, kuidas meedia terve Eesti rahva ees tema tuppa kogunenud kultuurikihti eksponeeris. Luule koerad võeti ära ja viidi varjupaika, tema ise toimetati haiglasse. Viisteist aastat kannatusi sandistasid ta tervise. Tal on pidevad valud, deformeerunud luud, haavandid jalgadel, liigese- ja närvipõletik, diabeedisümptomid.

Haiglas ütles Luule, et tal pole kedagi, kellele tema seisukorrast teada võiks anda. Meediakanaleid pidi jõudis Luulega juhtunu tema hea tuttava Katrini kõrvu, kes koheselt Luule enda hoole alla võttis ning tänaseni on talle ajutist peavarju pakkunud.

Katrini abiga õpib Luule uuesti süüa tegema, mida ta aastaid ei ole teinud ning elama elu väljaspool suletud tsooni, milleks varem oli laev ja hiljem koertega aheldatud korter. Siiski teadvustab Luule, et ei saa igaveseks teise inimese koju peatuma jääda.

"Hetkel elangi nagu miini otsas. Kui ma oma korterit korda ei saa või lahendust ei leia, ootab mind hooldekodu," näeb ta tulevikku tumedates toonides. Luule otsustas rääkida oma loo, sest me kõik väärime mõistmist, mitte ainult hukkamõistmist. Tema naabritele ja kõrvaltvaatajatele paistis olukord arusaamatu ja hirmutav, kuid Luulele endale oli ta elu veelgi hirmutavam.

Unistas loomaarsti ametist

Luule meenutab, et elu esimene raamat, mille ta omale kümne aastaselt kogutud raha eest ostis, oli "Loomatervishoiu õpik." "See oli Tartu professorite poolt koostatud täiskasvanute raamat, mida ma muudkui huviga uurisin." Luule eluunistus oli saada loomaarstiks, sest juba väikesest peale tundis ta erilist sidet loomadega ning eeskuju selleks andis veterinaarist tädi, kelle sabas Luule suviti jõlkus. "Talitasin tädiga koos loomi, kui tema lüpsis lehmi, siis mina puhastasin neid. Nägin kuidas võeti piimaproove või käidi kõrval taludes loomi tohterdamas. Mind haarati täiskasvanute tegevusse ja sellised olidki minu lapsepõlve mängud."

Kui jõudis kätte aeg eriala valida, oli ühiskond haaratud pigem tehnikast ning lähedased laitsid Luule eluunistuse maha, öeldes, et ta on liiga pisikest kasvu ega tule loomadega toime. "Nüüd tagantjärgi kahetsen elu lõpuni, et minust loomaarsti ei saanud," tunnistab ta.

Kogu loo juures peab Luule kõige valusamaks väljakannatamatut hingevalu, mida ta tunneb oma äravõetud koerte pärast. "See on sügav lein kui oled kaotanud kõik, terve oma perekonna," ütleb Luule lõpetuseks.

Luulele saab tema kodu ja elamiseks vajalike riiete jms taastamiseks toetuse kanda kontole:

Luule Urm

EE511010002040883000

SEB

Iga annetus on abiks! Täname!

Artikkel killukesi armsa koeratädi elust