Autor: Katrin Aedma
VK ajakirjanik, koolitaja
Fotod: erakogu

Tutvusin koolituse asju ajades Valgamaa noorsootöötaja Siiri Liivaga ja sain ühtäkki meili, et Siiri on läinud vabatahtlikuna tööle Kolumbiasse. Siiri on üks paljudest tublidest naistest, kelle elu tasub natuke ka teistega jagada. Ehk saab nii mõnigi lugeja innustust, et julgelt osaleda erinevates huvitavates ja arendavates programmides, mida tänapäeva noortele pakutakse.

Kes Sa oled ja kuskohast tuled?
Olen 25. aastane eesti naine, Puka Avatud Noortekeskuse noorsootöötaja ja hetkel Proyecto Alma de Niño lastekodu vabatahtlik. Kasvasin üles koos nelja noorema vennaga Kuutsemäe lähedal talus olles vast viimase põlvkonna talulaps.

Kuni 9. klassini õppisin kodulähedases Puka Keskkoolis, edasi inglise keele kallakuga Tartu Miina Härma Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis, õppides riigiteadusi. Bakalaureuseõppe lõpetasin 2007. aastal.

Selle aja sisse mahtus pooleaastane vahetusüliõpilase periood Lyóni II ülikooli politoloogia instituudis, ligi 3 kuud töötamist hotelliteenindajana Norra väikelinnas Strynis ning 7 kuud stažeerimist NATO peakorteris Brüsselis esimese eesti praktikandina.

Mitte igaüks ei ole võimeline ega huvitatud tööst noortega. Kuidas Sina noorsootöö pisikuga nakatusid?
Pärast lõputöö kaitsmist asusin juunis 2007 tööle Euroopa Noored Eesti büroosse, mis tegeleb Euroopa Liidu noorte kodanikuhariduse programmi Euroopa Noored menetlemisega Eestis. Sinna tööle asudes nakatusingi noorsootöö pisikuga ning pärast 10 kuud noortealgatuste, noorte demokraatiaprojektide ja noorteseminaride alaprogrammide koordinaatorina töötamist tundsin, et tahan teha rohkem otsest tööd noortega ja tagasi kodukohta kolida. Asusin tööle Valga Maavalitsusse noorsootöö peaspetsialistina, kus enda olulisemaks töövõiduks pean maakonna noorsootöö arengukava protsessi algatamist ning maakonna noorsootöövõrgustiku kokku kutsumist koostöös maakonna noorsootöötajate ning valdkonna arengust huvitatud inimestega.

Jääb mulje, et oled inimene, kes kaua ei mõtiskle, mida teha ja kuhu minna ning haarab julgelt kinni uutest pakkumistest  ja väljakutsetest. Hetkel töötad vabatahtlikuna Kolumbias. Milliseid mõtteid tekitab Sinus lastekodu, kus töötad?
Tajun iga päevaga, mis ma siin töötan, kuivõrd vajalikud sellised kolmanda sektori lastekodud või asutused on nendele lastele, kes siin on. Enamus lastest, kes siin on, tulevad väga ränga taustaga perekondadest, kus neid on väärkoheldud, seksuaalselt ahistatud või lihtsalt jumala hoolde jäetud, perekondadest, kellel on raskusi sotsiaalse toimetulekuga, kus ollakse vägivaldsed ning sageli ka kriminaalselt karistatud.

Üldiselt soovitakse kõigile neile lastele anda võimalus minna tagasi oma perekonna juurde, kui see on jalad alla saanud. Sageli võib kohata poisse, kes on aastaid P.A.N-i hoole all olnud, korduvalt oma pere juurde tagasi läinud, kuid lõpuks ise kirjutanud avalduse, et nad iseenda rahu huvides ei soovi seda enam. Lisaks sellele on ainult kuskil pooltel poistel võimalus saada koduste või lähedaste perekonnaliikmete külastusi, telefonikõnesid või mõneks ajaks nende juurde minna. Needki on võimalikud ainult hoolekande loal. On perekondi, kes seda võimalust ka kunagi ei kasuta.

Organisatsiooni juhtimise seisukohalt olen aru saanud, et Kolumbias töötavad asjad reeglite loomise ja kontrollreidide abil. Näiteks läheb kohe sebimiseks, kui on oodata Kolumbia sotsiaalministeeriumile alluva laste heaolu eest vastutava riikliku hoolekande Instituto Colombiano de Bienestar Familial˙i kontrollvisiite.

Kontrollieelne aeg on siis see, millal vabatahtlikud rakendatakse täiel määral tööle. Olen minagi saanud siin olla hommikul kella neljani puuduvaid pabereid poiste kaustadesse toppides ja neid registreerides ning viimasel nädalal sotsiaaltöötaja tööd teha aidates, ruume kaunistades ja lastekodu erinevate ruumide seinu värvides.

Samas on ka see koht, kus palju asju allub taaskord korruptsioonile. Viimased nädalad on meil abis olnud ka üks hoolekande töötaja, kes oli meie kõige kõrgema bossi Edgari kunagine koolivend ning kes aitab meil asju korda teha. Teiste vabatahtlike sõnul peab loomulikult Edgar talle ka selle eest korralikult maksma. Korruptsioon on see, mis määrab ära ka selle, millisele institutsioonile määratakse rohkem lapsi ning millised kinni pannakse.

Milliseid tegemisi enese arengus oluliste verstapostidena veel välja tooksid?
Huvitavate kogemustena, mis ehk veel väärivad mainimist ning, mis mulle endale on palju andnud, pean 2007. aasta juunikuus Avatud Eesti Fondi kaudu Moldova kohalikel valimistel välisvaatlejaks käimist ning Eesti Mudel NATO simulatsiooni algatamist novembris 2007. Muuhulgas kuulun ka Eestimaa Looduse Fondi talgujuhtide gruppi, mis on andnud võimaluse alates 2008. aastast osaleda mitmetel kaitsealadel toimuvatel loodustalgutel.

Vähemal või suuremal määral oskan viite erinevat võõrkeelt (inglise, prantsuse, Ladina-Ameerika hispaania, vene ja rootsi keel). Minu hobid toetavad minu tegemisi. Mulle meeldib aeg-ajalt sporti teha (ujumine ja jalgrattasõit) ning käeline-loominguline tegevus. Meeldib uusi kultuure ja riike tundma õppida – praeguseks olen käinud suures osas Euroopa riikides, Venemaal, Türgis ja Marokos. Unistuseks on kunagi saada diplomaadiks ning hakata lambaid kasvatama ☺  Lapsi ja mehi ei ole ☺

Tark inimene oskab kõiges leida õppetunni. Mida oled Sina vabatahtliku tööd tehes õppinud?
See on küsimus, mille peale ma just viimasel nädalal olen endamisi päris palju mõtelnud. Iseenesest olen Kolumbias veel võrdlemisi lühikest aega olnud. Siiski näen iga päev enda ümber inimesi, kelle omadused või käitumisviis paneb mind neid, kas imetlema või vihastuma. Lõppkokkuvõttes näen aga nii mõndagi asja teisiti kui varem.

Minu esimene õppetund oli see, et asjad, mida meie nii Eestis kui ülejäänud Euroopas võtame endast mõistetavatena, ei ole seda Kolumbias. Seda nii kohalike inimeste võimaluste suhtes kui ka igapäevaste toimingutega seotud asjade suhtes.

Esimest korda oma elus tunnen ma enda rikka lääneinimesena, kuna mul on võimalus minna vahetusüliõpilaseks, reisida ja töötada teistes riikides. Asi, mis Eesti noore jaoks on järjest rohkem tavaliseks saamas, on ainult vähestele siinsetele noortele ja täiskasvanutele võimalik.

See, et me kuulume Euroopa Liitu, annab meile kerge sissepääsu praktiliselt igasse maailma riiki. See, et Sa oled kolumblane, paneb inimesi Sinusse ja Sinu kodumaasse eelarvamuste ja kohati isegi põlgusega suhtuma ning teeb Sinu reisimise kulukaks ja raskeks.

Kuna suure osa Kolumbia inimeste elatustase on märksa madalam kui Eesti keskmine, siis arvab kohalik inimene, et ma olengi rikas gringa. Sellega kaasneb ka kogu asja ebamugavam pool – Sa kunagi ei tea, kas kohalikud on huvitatud Sinu sõprusest sellepärast, et Sa oled tore inimene või ainult Sinu raha pärast. Ja see tekitab tunde, et Sa ei saa siin kedagi siiralt usaldada, mis võib muidugi olla täiesti põhjendamatu, kuid on minu jaoks päris mitu kultuurilisest erinevustest tulenevat arusaamatust kaasa toonud.

Kuna meid on Alma de Niño lastekodus kokku viis välisvabatahtlikku siis on minu jaoks omaette õppetund ka see, et mitte kõik noored, kes tulevad välismaale vabatahtlikuks, ei anna endale aru, mis on vabatahtlik töö ja mida see võib tähendada selle asutuse jaoks, kuhu Sa tuled. Suhtumistasandil on mul olnud päris mitu arusaamatust paari noorema Euroopa vabatahtlikuga, kes tõepoolest on tulnud Kolumbiasse ennekõike sellepärast, et siin saab pidutseda ja reisida. Samas olen ma endale aru andnud, et iga kogemus õpetab inimesele midagi – ehk ka nende jaoks õpetab Kolumbia kogemus seda, mida tegelikult tähendab endast vabatahtlik sotsiaaltöö.

Peamine asi, mida ma inimese ja naisena siin olles olen õppinud, on komplimentide tegemine ja nende vastu võtmine.
Eesti inimene ei ole tavaliselt väga innukas komplimentide tegija ja lisaks sellele ei oska minu meelest ka Eesti naised end hinnata ning komplimente vastu võtta.

Kolumbia (nagu enamus Ladina-Ameerika riigid) paistab silma selle poolest, et Sulle tehakse praktiliselt igal sammul komplimente. Esmapilgul tundub see kuidagi imelik ja liialt isiklikku sfääri tungiv. Osad euroopa vabatahtlikud arvavad näiteks, et see devalveerib komplimentide tegemise väärtust.

Mina isiklikult aga jumaldan kolumblaste komplimente, sest tõesti – neil ei ole mitte mingisugust muud tagamõtet, kui lihtsalt väljendada imetlust Sinu ilule. Ja lisaks kõigele paneb see Sind ennast erilisena tundma (kui Sa näiteks oled ainukene blond ja roheliste silmadega inimene 100 km raadiuses) ja naisena endast rohkem lugu pidama. Ma arvan, et Eestisse tagasiminek saab selles suhtes raske olema :P

Ma olen õppinud seda, et eelarvamused võivad väga palju kurja tekitada ning, et esmalt tasub inimesi pigem usaldada, kui mitte usaldada. Usaldamatusega võid teha liiga nii iseendale kui ka teistele inimestele. Eelarvamused ei lase Sul nautida Kolumbias olekut. Ma olen õppinud vabandama ja selgitama oma kultuurist tulenevate eel- ja eksiarvamustest tingitud käitumist.

Lisaks sellele olen ma õppinud meie asutuse 25.-aastase juhataja Viviana tegevust jälgides seda, kuidas panna inimesed ja organisatsioon hästi tööle, 30.-aastase sotsiaaltöötaja Marisoli käest seda, kuidas efektiivselt delegeerida ülesandeid ja inimesi kiirelt ja arusaadavalt juhendada, 19.-aastase kaasvabatahtliku Fredericku käest seda, kuidas läheneda kultuurilistest eriärasustest tulenevatele lahkarvamustele ja kuidas lahendada konflikte erinevate vestluste abil, kas poiste või kohalike inimestega. Siin olen õppinud võtma paljusid asju rahulikumalt ja nägema uusi positiivseid asju Euroopa kultuuriruumi juures, mida kohalikud inimesed hindavad.

Ja kõige tipuks ning mitte vähem tähtsama – ma olen ära õppimas keelt, mida ma enne siiatulekut mitte sõnagi ei osanud. Ja see on minu enda jaoks üks üllatuslikumaid õppetunde, sest ma poleks osanud arvata, et hispaania keele õppimine keelekeskkonnas ja läbi praktika võiks nii lihtne olla!

Foto: Siiri Liiva keskel koos mediano˙de (kesmiste poiste) profe (kasvataja) David˙i (hüüdnimega DaVinci) ning trabajadora social (sotsiaaltöötaja) Marisol˙iga

Veel huvitavat lugemist