|
Autor: Katrin Aedma
VK ajakirjanik, koolitaja
Fotod: erakogu
Siiri Liiva on 25. aastane eesti naine, kes töötab veebruari lõpust
juuli lõpuni 2009 aastal Kolumbias Proyecto Alma de Niño lastekodus
vabatahtlikuna.
Mida Sa arvad maast, kus oled?
Kolumbia on riik, mis on täis vastuolusid. Ühe ülemaailmse teadusliku
uurimuse kohaselt olla kolumblased maailma õnnelikumad inimesed. Ehk
aitab sellele kaasa ka fakt, et Kolumbia on klimaatiliselt hea
asukohaga riik, kus praktiliselt aasta läbi on ilm ühtlane, muutumatu
ja valdavas osas päikesepaisteline ning soe.
Samas on paradoksaalne, et Kolumbia on ka riik, mille 45-miljonilises
rahvaarvu juures on palju vaesust, sotsiaalseid probleeme, palju raha
nõudvaid siseriiklikke konflikte, võitlus sissidega, sagedased
inimröövid ning ülemaailmse kurikuulsuse saavutanud narkokaubandus.
Kõike seda on Kolumbia. Kuid lisaks sellele on selles riigis niivõrd
palju muud, mida tegelikult ei teata ja mis ei suuda mind selle suhtes
ükskõikseks jätta. Esimese kahe kuuga olen ma hakanud seda riiki
armastama.
Mis Sulle Kolumbias kõige enam meeldib?
Ma armastan siinsete inimeste lihtsust ja rõõmsameelsust ning oskust
võtta elu lihtsalt ja vabalt. Ma armastan viisi, kuidas nad omavahel ja
Sinuga suhtlevad – mulle meeldib see, kuidas siinne hispaania keel on
üles ehitatud ning kuidas inimesed oskavad komplimente teha.
Mulle meeldib selle riigi mitmekesisus. Kolumbia on nende maailma
riikide esirinnas, kus on kõige suurem arv taime- ja loomaliike. Ma
armastan selle riigi loodust ja riiki läbivaid Andide mäeahelikke. Ma
jumaldan selle riigi muusikat – olgu see siis reggaeton, bachata,
ranchero, salsa, merengue või vallenato. Ma tunnen, et see on justkui
minu muusika – see ei ole nii kiire ja närviline nagu näiteks Euroopa
popmuusika, samuti on igal muusikaliigil oma tantsusammud. Elus esimest
korda tunnen, et ma isegi oskan tantsida :)
Riigi 32 departemangu on kõik väga erineva ilmega – nad on justkui USA
osariigid – kõigil on oma pealinn, nende elanikel omad nimetused
(näiteks Kolumbia pealinna elanikud on rolo˙d, Antioquia departemangu
ja Medellini elanikud paisa˙d ning rannikupiirkondade elanikud
costeña˙d). Mulle meeldib siinsete puuviljade rohkus ning fakt, et
toidud tehakse otse toorainest.
Kõik need asjad meeldivad mulle Kolumbia juures. Samas ei vaidle ma vastu, et siin on asju, mis mulle ei meeldi.
Mis Sulle Kolumbias kõige vähem meeldib?
Mulle ei meeldi see, et mind vaadatakse kui rikast lääne inimest,
mistõttu ei tea ma kunagi, miks minuga soovitakse suhelda – kas
sellepärast, et ma olen tore või sellepärast, et nende arvates on mul
raha.
Nagu ka ei meeldi mulle turvalisuse teema – kohati võimendavad
kohalikud ise guerilla˙de ja secuestrado˙d tegevust üle. Samas aga ei
saa Sa end kuskil turvaliselt tunda, kartuses, et Sult võidakse midagi
ära varastada, vms. Kuigi ma tunnistan, et mõlemast neist kahest
kujutlusest tuleb kiiresti üle saada, muidu ei saa Sa nautida
siinolekut.
Alguses ei meeldinud mulle see, et aeg kui selline ei oma siin mingit
tähendust – kokkulepitud kohtumised leiavad aset paari päeva, nädala
võib-olla kuu pärast. Samas on minu jaoks siinolek hea õppetund
sellest, et tuleb õppida hindama aega ja seda, kuidas Sa seda kasutada.
Eestis ja ma usun, et ka ülejäänud Euroopas, on inimesed aja orjad.
Siin nad seda ei ole.
Mulle ei meeldi selles riigis see, et kui Sa oled vaesest perest pärit,
siis suure tõenäosusega jääd Sa isegi vaesustsüklisse ning väga
vähestel on võimalik sellest välja murda. Mulle ei meeldi siinsete
inimeste kohatine rumalus või uskumine asjadesse, mis on kas võimatud
või rumalad.
Raha on siinsetele inimestele jumala eest, kuigi enamus neist on
katoliiklased. Inimesed siin on ka võrdlemisi ebausklikud ning usuvad
näiteks bruja˙desse (nõidadesse) ning vaimudesse.
Ütlesid, et vihm on Euroopa vabatahtlikele jaoks õnnistus. Kuidas kohalikku kliimat kirjeldaksid?
Kui peatud ilmal, siis on kolumblastel selle kohta ütelus, et kunagi
terve aasta jooksul ei ole ilm nii muutlik kui see võib olla ühe päeva
jooksul. Ja hämmastav on ka see, et kõigest 15. minuti bussisõidu
kaugusel võib kliima olla hoopis teistsugune. Mida kõrgemal mägedes
mingi koht asub, seda külmem selle keskmine temperatuur on. Näiteks
Kolumbia pealinn on tuntud oma jaheduse tõttu, kuna asub kuskil 2600.
meetri kõrgusel merepinnast – keskmine temperatuur meie sealoleku ajal
(veebruaris) oli 10-15 kraadi ning öösel näiteks magasin mina
küttekehade majades puudumise tõttu 7 teki all.
Sellest 60. km lõunas asuv Mesitas del Colegio väikelinn asub aga
kuskil 1500. km kõrgusel merepinnast ning keskmine temperatuur siin on
kuskil 20-25 kraadi, mis võrdub Eesti suvega, ainult selle vahega, et
neil on selline temperatuur aasta läbi. Samas aga ei või Sa kunagi
teada, millal päikesepaiste asendub pooleks kuni 2-3.-ks tunniks tugeva
vihmasajuga, mis üldist temperatuuri maha jahutab ning Euroopa
vabatahtlikele kerge õnnistuse eest on. Sageli sajab siin öösiti ning
kuna me majal on ühekordne plekkkatus, mis asub minu narist kuskil
meeter kõrgemal, siis võib tugev vihmasadu hoida Sind tundideks lärmi
tõttu ärkvel või sundida oma korterikaaslastega suhtlema väga valjult.
Kolumbia esimene poistemaja avati 2000. aastal Mesitas del Colegio˙s ja
tänaseks on selles kuskil 60-70 poissi vanuses 5-19. Kuidas
kirjeldaksid Alma de Nino lastekodu?
Esmamulje, mis mina Proyecto Alma de Niño (edaspidi P.A.N) lastekodust
sain, oli totaalne kaos. 24. veebruaril, kui me saabusime Mesitas del
Colegio väikelinna, kus P.A.N-i kaks esimest lastekodu asuvad, tervitas
poistemaja La Finca meid just selliselt – poisid jooksid minu jaoks
täiesti kaootiliselt ringi, ma ei saanud aru siinsete kasvatajate
(educator˙id) ülesandest, kuivõrd nad ei viinud läbi mingit
organiseeritud tegevust poiste jaoks, vaid aeg-ajalt ärkasid teleka
vaatamisest ning hüüdsid midagi poistele.
Võrdlemisi suures ja avaras aias jooksid koos nelja koeraga vabalt
ringi kitsed. La Finca söögisaal oli koht, mis tekitas minus esimese
korraliku kultuurišoki – söövad lapsed, ringi lendavad kärbsed, kuskil
keset põrandat lamasklevad koerad, toidujäätmed laudadel, toolidel ja
põrandal ning toit, mis tundub esmapilgul toiduks kõlbmatu ning ajab
iiveldama.
Ja tol korral oli meil tõesti arvatavasti kõige hullem toit, mida Sa
võid Kolumbias saada – lehma siseelundite supp, mis mitte oskuslikult
tehtud, on tõsiselt jube asi.
Kuidas kirjeldaksid kohalikku korda või korratust, mis lastekodus valitseb?
Fakt, et poistel pole distsipliini, on tegelikult kahe otsaga asi.
Ühelt poolt on see küll nende kasvatajate viga, kuna enamus neist
tõesti on laisad, ei viitsi oma paberimajandusega tegeleda ega poistele
organiseeritud tegevusi korraldada, teisalt poolt aga on väga selged
piirid seatud selles suhtes, mida nad võivad teha, mida mitte. Nad
vastutavad ise oma pesu pesemise, isikliku hügieeni, riiete eest.
Nad aitavad kaasa kõigis lastekodu töödes – olgu see siis põrandate
pesu, koristamine, värvimine, parandustööd, köögis abiks olemine, vms.
Kõige hämmastav selle juures on see, et praktiliselt mitte kordagi ei
ole ma kuulnud seda, et keegi ei teeks seda, mida tal on palutud teha.
Kui nad teevad pahandust, siis saavad nad karistada – loomulikult mitte
füüsiliselt, vaid teatud õiguste ära võtmise kaudu. Ja mingi ime läbi
on minu jaoks esmalt totaalse kaosena tundunud olukord muutunud
organiseerunud kaoseks.
Olukord, mis esmalt tundub kaosena ja distsipliini puudumisena, on minu
silmis omandanud mitteformaalne õppe nime, mida nad ise kunagi
arvatavasti sellena ei identifitseeriks. Siin lastakse lastel õppida
läbi tegemise ning see ei ole maailma lõpp, kui see, kuidas nad teevad,
ei ole ideaalne. Oluline on see, et nad tegutsevad ja arenevad läbi
selle.
Mida uut ja huvitavat oled Kolumbias veel teada saanud, õppinud?
Kui rääkida igapäevatoimingutest, mis on erinevad Eestist, siis
kahtlemata on paljud toiduained ja söögid sellised, millest ma pole
varem kuulnudki. Siin on terve rida puuvilju, mis on väga maitsvad ja
mida ka kõige paremini varustatud poodides Euroopas ei ole võimalik
osta ja neile puudub ka vaste euroopa keeltes (lulo, guruja, borojo,
tamarindo, guajabana, araza). Väga tavalised on siin värskelt pressitud
mahlad ka vee või piima baasil – selliseid töödeldud mahlasid, mida
meie Eestis poest ostame, siin praktiliselt ei tunta.
Näiteks eksisteerib siin 3 liiki banaane – ühed on need, mida meie
sööme Eestis, teised on suured kollased banaanid (kutsutakse
platano˙ks) ning seda praetakse ning kolmandad on rohelised banaanid
(toored platano˙d), millest tehakse patacone (puruks tambitud banaan,
mida praetakse). Praetud platano on üks mu lemmiktoitudest siin.
Siin on terve rida pagaritooteid, mida Euroopas ei eksisteeri. Näiteks
väga tavaline hommikusöök – maisipannkoogid arepa˙d, ühed lausa
suurepärased suus sulavad kohupiima-juustupontšikute sarnased
almojabana˙d ja liha- või muu täidisega pirukad empanada˙d. Juust on
siin erinev kui Eestis. Paljusid asju tehakse otse toorainest, vähe on
pool- või täisfabrikaattooteid, mistõttu on siin olemas pagari-,
lihunikuärid ning puu- ja juurviljaturud. Kakaod näiteks tehaksegi
šokolaadi eripärasel sulatamisel piimas.
Veidrad asjad, mis veel tekitavad igapäevaelu tasandil mõnevõrra
segadust või hämmingut, on näiteks see, et kuuma vett kui sellist ei
ole Sul võimalik kuskilt kraanist praktiliselt saada – ma käin igapäev
külma dušši all ja pesumasinasse jookseb ainult külm vesi. Tegelikult
on vähestele kolumblastel pesumasinad – nad eelistavad oma pesu pesta
meie jaoks iidse pesukivi moodi valamul spetsiaalse seebiga hõõrudes.
Bussitransport on siin kummaline – külade ja linnadevahelistel bussidel
on Sul võimalik ükskõik kus peatust paluda käega viibates. Bussipeatusi
kui selliseid teede ääres ei eksisteeri. Suuremates supermercado˙des
(supermarketites) on lisaks poemüüjale iga kassa kõrval ka inimene, kes
pakib kõik Sinu asjad mitme sõlmega kilekottidesse.
Foto: Siiri Liiva koos 16-aastase Brayan˙i ja 13-aastase Camilo˙ga La Finca paraaduste juures
 Veel huvitavaid artikleid
|
