Hommikul arusaamatu kisa. Koolilapsed koolivormid kenasti seljas vehivad puutoika otsa kinnitatud puuplaatidega ja karjuvad midagi. Appi! Kas streik? Neil on äkki turistidest kõrini?! Nad ju ometi ei võta sõna teemal kodu korda või linn puhtaks... Siis meenus, et on Goa vabaduspäev ja pühitsetakse 1961 aastal Portugali võimu alt pääsemist.

Õues + 30 varjus. Hommiku kell 8.00 basseinivesi nii külm, et prrrrrrrrrrr. Lõunal jalutasime Joonasega rannas. Kella 2 paiku panid kalamehed võrgud merre ja siis hakkasid edasi, tagasi sõites kõva lärmi tegema tagudes suurte puukaigastega üks ühelt ja teine teiselt poolt vastu paadi äärt. Paar tundi kolistamist ja võrgid korjati kokku... Vesi oli soe aga sogane. 

Kell 13.10 näitab Jaani TM varjus +29. Mõnusalt soe. Täna jõudis kohale esimene otselend Tallinnast. Poja ka. Läksime Joonasele lennujaama vastu. Huvitav oli vaadata, et nüüd on lennujaama pakikandjad nii agaraks läinud, et haaravad uksest väljuva inimese kohvri sangast lausa kinni ja tahavad niimoodi

Estlive reisiesindaja Jaani termomeetri (edaspidi Jaani TM) järgi, oli päeval täna +33 kraadi. Vette mõõtma ta ei jõudnud, sest reisiesindajatel siin homse lennu vastuvõtu ja ekskursioonide koostamise tööd käed ja jalad täis (tore väljend). Mina jõudsin mere äärde ja merevesi oli nats jahedam kui õhutemperatuur. 

Elus! Kuid hästi ettevaatlik olen sellega, mida söön. Olenemata toidust, hakkab kõht kohe valutama, kui midagi makku jõuab. Sõbranna Ave ütles, et temal

Eilne päev oli kohutav. Ütesin arstile, et oleks ma seda teadnud, et mul tuleb selline asi üle elada, ei oleks ma mitte enese piinamise protsessi eelkõige uudishimust teinud.

Nii, kui tabletid sisse võtsin ja 10 minutit möödas, hakkas trall pihta.

Kella viie paiku enam vastu ei pidanud. Vicky helistas artsile ja küsis nõu, mis teha. Üheski asendis ei olnud hea, oksendasin ja istusiin potil, kõht valutas pidevalt, üleüldine nõrkus ja külm, oi kui külm.

Appi, kõik lõhnad ajavad öökima!

Eile oli teine öö, kus magasin tekiga. Ka Vicky. Kuid minul olid lisaks seljas valged paksust materjalist dressid ja jalas Heli-Aime poolt kootud ja suvest talvesse tagasi minnes mulle kingitud ilusad valged villased pitsilised sokid.

Eile õhtul oli päris hea olla, kui mitte arvestada seda, et isegi paar lusikatäit löga pani mu kõhu valutama. Täna piirdusin vaid hommikusöögiga st gheega. Natuke hakkab kõht tühjaks minema. Kell on õhtu kuus läbi. Pimeneb ja on tuuline.

Hommikul kell 9.00 neelasin arsti juures juba terve topsi ravigheed alla. Tänane ghee kurku ei põletanud, kuid mitu korda tahtis tagasi tulla...

Öösel und ei olnud, arst arvas, et tegemist on lihtsalt stressitu keha reaktsiooniga - polegi vaja magada. No suurepärane tõesti. Varahommikul kui veel pime, hakkas meeletult sadama ja vihma kallas mitu tundi. Uskumatu lugu. Kohalikud vangutavad pead, sest sellist asja polevat nende silmad vee näinud, et talvel vihma sajab. Küllap on ilmaruumis asjad ikka päris segi.